millest käib jutt?...jutt käib ju lapsevanema tegemata tööst. ma nimetaksin seda vanema ükskõiksuseks lapse vastu, kui vanemal on lapsest tähtsamad tegemised ja huvid. last peab hakkama armastusega kasvatama lapse sünnimomendist, mitte alles siis, kui lapsel tekkivad probleemid. vastastikuse usalduse loomine toimub teineteisega rääkides, olukordade, situatsiooni lahtirääkimises, seletamises. selleks peab vanemal jätkuma aega ja kannatust seletamiseks, miks ühed või teised asjad just nii on nagu on. laps on uudishimulik ja õppimisaldis, kui palju ta kurjust või headust endasse imab, oleneb lapsevanemast. kõik algab väga pisikestest asjadest. näiteks...kui te seletate lapsele, miks ei tohi sipelgat tappa, räägite lapsele sipelga töökusest, kasust loodusele, kui armas on sipelgas..ei tapa teie laps kunagi sipelgat, vaid keelab seda teisigi tegemast, annab teistele edasi oma teadmisi sipelgast. kui te aga ise lapse nähes sipelga tapate , põhjendusega, et sipelgad teie aknalauda uuristavad, teeb seda ka teie laps edaspidi. lapsed on meie peeglid.
me peame kõigepealt vaatama enda sisse...kaaluma, kas me oleme kõik teinud, selleks, et meie lapsel oleks enesekindlust, väljakujunenud maailmavaade ja mis kõige tähtsam...usaldust meie, enda vanemate, vastu.