Mina Olen
Dääm. Ma ei tea, kui sähvakalt nüüd miski sähvatas :), kuid tegelikult sai mõnevõrra määravaks hoopis sinu see "mõelda võimalikult lihtsalt".
Kusjuures jah, võtsin ja kordasingi need osutatud laused üle. Mitte selleks, et teha lihtsalt käsu peale "mää" vaid seepärast, et ise küsisin, ise tahtsin jõuda tuumani (või tuuma lähedale) ja kaotada polnud seega midagi. Et miks ka mitte. :)
Tagantpoolt alustades: me tõepoolest mõtleme enamatel juhtudel ilmselt üle. Mina kohe kindlasti. Esiteks võib olla ballastiks kõhu alla kogutud nö. automaatpiloodil "õpitud tarkus" mis asub pragmaatilise tuimusega kogutud infomüra analüüsima ja kalkuleerima, et juba eos tühistada võimalikud erroritekitajad.
Teiseks (kolmandaks ja viiendaks) võivad isiklikud motiivid mitte teenida sisulist eesmärki vaid olla kõigest butafoorsed "segajad". Näiteks seesama egomängude lõbus virrvarr.
Panin tähele, et kui kasvõi üks eemale heita, läheb kohe ka süsteemis kompamine mõnevõrra hõlpsamaks.
Kuid see oli proloog. Või etteruttav järelsõna.
Võimalik, et kellelegi pakub veel selle "mängu" millal mitte midagi =0 (ühe võimaliku?) tuumani jõudmine huvi ja seega panen siia oma versiooni.
Püüdes olla enda vastu tõepoolest aus ja lihtsalt jälgides protsessi.
Ehk siis alustasin sedakorda mitte 0-st (mis minus jätkuvalt erroreid tekitas) vaid sedakorda hoopis 1-st.
Ehk siis, kui meil on miski, mille potensiaal =1.
Kuid meil oleks vaja jõuda 0-ni.
Ja vblla see nüüd tundub labane (ehk liigagi lihtsustatud) aga ma lihtsalt hakkasingi seda 1-e taandama. Pöörasin protsessi ringi.Triljoneid kordi (kuigi mõtteliselt võtab see jah, sekundi).
Ikkagi.
Kui miskit lõpmatu hulk korda taandada (algosakesteni ja edasi), siis millal tekib sellest samast "miskist" mittemidagi?
Väikese üllatusena minu jaoks ta tekkiski lõpuks justkui kuskile nö. vahepeale. Ehk sinna eikuskile.
Mingisse tühikusse. Näitlikus mõttes võib öelda, et umbes sinna, kus on vaakum.
Samas ei. Nii nagu tekib kasvõi määratlus "vaakum", nii saab kõik kohe läbi ja tulemus ikkagi ei=0 vaid saame sellesama 1e. Ok, 0,00...kordax...00.01 aga ikkagi 1. Sest sisuliselt selle määratlusega on tekkinud ka iseeneslik liikumise suund, mis nö. defineerib mitte ainult mõistet "vaakum" vaid sedasama vaakumit ennast.
Nojah, antud juhul olen see muidugi mina (kes defineerib) aga sellel pole tähtsust, mis või kes kuskil aegruumis püüab midagi määratleda. (Kuigi juba seesama lisand "aegruum" teeb ka nn. võrrandi kohe segasemaks. Seega taandagem ka see.)
Ehk siis sellise lõputu lihtsustamisega saamegi lõpuks millegi, mis ei määratle end mittemillegagi. See on justkui nö. hetk enne...
Mis =0.
Aga siiski ka hetk enne seda, kui miski = 0.
Kui tekib määratlus, et miski = 0, siis ta sisuliselt on ikkagi juba potensiaaliga selle 1-e suunas.
Ehk teisisõnu peabki olema see MinaOlen mõistes nn. "!matemaatiline väärtuSETUS" 0 ja sellest kaks kriipsu läbi tõmmata //"
Tavamõistes seega jah, määratlematu (nagu Q1-le meeldib), kuid samal ajal mitte ka otseselt meie lemmik 0-kesekene.
Kusjuures kõige huvitavam oli minu jaoks aga lõpuks see "sähvatuse kahvatu aim", et "hetk enne 0-i" on küll tõepoolest mittemidagi, kuid samaaegselt võib see tõepoolest olla kolossaalse potensiaaliga.
Nojah, ja ülejäänud, nagu öeldakse on sõna otseses mõttes juba ajalugu.
Planeedile Maa või meie päikesesüteemile ja sealt edasi mikro-ja makrokosmosesse ja veel edasi või tagasi või kuhu iganes.
Mis sisuliselt on ka selle "hetk enne 0-i vastandus.
Ehk nii nagu MinaOlen märkis.