Kinnisvaramaakler Jaak sai just hea tehingu lõpetatud ja sõitis koos sõbra Peetriga Alpidesse suusakuurorti.
Jõudnud mägedesse, tabas neid äkitselt lumetorm. Mis muud, kui pidasid lähima maja ees oma džiibi kinni. Koputasid uksele. Vastu tuli veetlev naine ja loomulikult paluti - ehk saaks öömaja.
Naine ütles, et saab aru küll, et väljas on torm, aga ta on just leseks jäänud, matnud oma mehe ja kui nüüd kaks seiklejat majja võtta, siis hakkavad naabrid rääkima teadagi mida.
Peeter ütles - ära muretse, me võime magada kuuris ja kui torm üle läheb, siis oleme enne päikesetõusu läinud.
Naine jäi nõusse ja kuuri Jaak ja Peeter end magama sättisid.
Hommikuks oli ilm selginenud, sõbrad sõitsid minema ja veetsid fantastilise nädala suuskadel Austria Alpides.
Üheksa kuud hiljem sai Jaak tähitud kirja. Võttis mõni minut aega, enne kui Jaak sai lugedes aru, et tegemist on juristiga, kes esindab leske, kelle kuuris ta ööbis suusapuhkusel.
Ta läks kohe Peetri poole ja küsis "Mäletad seda kobedat leske, kelle kuuris me veetsime tormiöö Alpides, 9 kuud tagasi?"
"Jah!" ütleb Peeter.
"Kas sa.. .ee.. juhuslikult ei läinud majja leske kabistama? Magasid sa temaga?"
"Jah" ütleb Peeter punastades, "pean tunnistama, et nii see oli."
"Ning sa ütlesid lesele enda nime asemel minu oma?"
Peeter läheb näost veelgi punasemaks ja kohmab: "Jah.. ütlesin...anna andeks, sõber...kuid..... miks sa seda küsid?"
"Ta oli väga rikas lesk. Nüüd ta suri ja pärandas mulle kõik oma vara, mis tal oli!"