Kaotus tähendab, et kaotame lahingu või sõja. Alistumine ei lase meil edasi võidelda.
Meid tabab kaotus, kui miski, mida väga tahame, jääb saavutamata. Alistumine ei luba meil unistada. Alistumise lipukiri on: ”Ära ihka midagi, siis ei pea sa kannatama.”
Kaotus saab läbi, kui alustame uut võitlust. Alistumisel polegi lõppu: see on valik eluks ajaks.
Kaotus on neile, kes küll tunnevad hirmu, kuid elavad, täis indu ja usku.
Kaotus on vapraile. Vaid neile saab osaks kaotamise au ja võidurõõm.
Ma ei ole mitte selleks siin, et öelda: kaotus käib elu juurde. Seda teame kõik isegi. Vaid kaotajad tunnevad Armastust. Just armastuse vallas peame oma esimesed võitlused – ja enamasti kaotame.
Olen siin selleks, et öelda: leidub inimesi, kes pole iial kaotnaud.
Nad pole ka iial võidelnud.
Neil on õnnestunud pääseda armidest, alandustest, abitusetundest ja neist hetkist, mil sõjamehed kahtlevad, kas Jumal üldse olemas on.
Nad võivad uhkusega öelda: ”Ma ei ole kaotanud ainsamatki lahingut.” Kuid nad ei saa ka iial öelda: ”Ma võitsin lahingu.”
Kuid see ei huvitagi neid. Nad elavad maailmas, kus usuvad end olevat haavamatud; nad sulevad silmad ebaõigluse ja kannatuse ees; nad tunnevad end kindlalt, sest nad ei puutu kokku raskustega, mis ootavad iga päev neid, kes söandavad omaenda piiridest välja astuda.
Nad ei ole iial kuulnud sõna ”jumalaga”. Ka pole keegi neile öelnud: ”Ma olen tagasi. Võta mind vastu samasuguse innuga, nagu oleksid mu kaotanud ja taas leidnud.”
Kes pole iial kaotanud, näivad rõõmsameelsed ja üleolevad, justkui valdaksid tõde, mille pärast pole pidanud sõrmegi liigutama. Nad on alati tugevama poolel. Nad on kui hüäänid, kes söövad ainult lõvi toidujääke.
Oma lastele õpetavad nad: ”Hoiduge tülidest, neis saate vaid lüüa. Hoidke oma kahtlused endale, nii pääsete pahandustest. Kui keegi teid ründab, ärge solvuge ega häbistage end vastulöömisega. Elus on muudki teha.”
Öövaikuses peavad nad oma kujuteldavaid võitlusi: täitumata unistused, ebaõiglus, mille suhtes nad on silma kinni pigistanud, argusehetked, mida neil on õnnestunud varjata kõigi eest peale iseenda, ja armastus, mis tuli neile vastu, sära silmis, armastus, mille Jumal neile oma helduses oli saatnud, kuid mida nemad ometi ei söandanud vastu võtta.
Ja nad lubavad endale: ”Homme on kõik teisiti.”
Kuid saabub homne päev ja kerkib halvav küsimus: ”Aga mis siis, kui kõik läheb viltu?”
Sestap ei tee nad midagi.
Häda neile, kes pole iial kaotanud.
Ei saa neist selles elus võitjaid.