teeme luulet, ja meistritelt..mis arvate?
Ruum jäi vaikseks, mina seisan laval,
nõjatun ukse najale,
Püüan teada saada kaugest kajast,
mis on määrat minu ajale.
Öine pimedus mu üle visat,
tuhandest binoklist sihtimas.
Kui see võimaalik on, lase, Isa,
mööda minna mu’st see karikas.
Armastan su isemeelseid plaane,
nõustun seda osa mängima.
Nüüd ent käimas hoopis teine draama,
mind vaid selleks korraks vabasta.
Ette mõeld ent sündmustiku kava,
vääramatult kindlaks määrat see.
Olen üksi, kõikjal teesklus kaval.
Elu pole üle välja sirge tee.
Boriss Pasternak