Irostõn sehkendas hüti tagumise seina juures, sättides siinses kehvapoolses interjööris kohatuna tunduvat tervet seina katvat brokaadist eesriide volte. Ta oli oma tegevusega sedavõrd ametis, et ei kuulnud lähenevat kleidikahinat. Vana teener võpatas, kui mahe hääl ta tegevuse peatas: ”Irostõn, oled sa kõik korralikult ette valmistada suutnud?”
”Loomulikult, lugupeetav. Kõik on poleeritud ja läikima löödud. Puudu on veel vaid külalised.”
Samas kostuski uksele esimene kindlakäeline koputus. Irostõn tõttas uksele ja juhatas ausutusavalduste saatel sisse esimese külalise. Hinnalistes juveelides suure kübaraga daam tüüris kindlalt brokaadiga kaetud seina poole. Oli näha, et see teekond polnud talle esmakordne ega võõras.
Irostõn tõmbas brokaatkardina eest ja kõigile paljastus tervet seina kattev keerubitega kaunistatud raamis asetsev suur peegel. Lähimal vaatlusel võis näha, et tegu polnud tavalise peegliga, sest selle pind võbeles ja väreles nii nagu kerges tuuleõhus järvevesi.
Kübaraga daam sirutas käe vastu peegli värelevat pinda ja järgmisel hetkel oli ta kadunud. Kerge virvendus peeglil reetis, et ta siiski oli hetk tagasi siin olnud.