ärge olge nii kärsitud :-D las von pajatab, olgu siis tegelasena kadunud minevikust või vaimust, kes mäletab seda, mida enam pole. te lugege rida ja pange siis silm kinni, et film saaks omasoodu joosta

*kuulab huviga seltsimees kunstiteadlast ;-)

jah..seltsimees kunstiteadlast võime tundide kaupa kuulata:P

eksole :-D

nojahh...hakka ma nüüd vastu vaidlema..ja kui naised nii ütlevad..tuleb ikka takka noogutada:P

Mälestuste ja vaimudemaailmas võib see kleidikahin kõrvu kostuda küll... Ma isegi tunnen end seal samme seadmas...olid ajad:D

Kuskil siin peaks elama proua A., kadunud vürsti kekmine tütar. Nii oli Byxenile teatatud ja nüüd oli ta siin, et enne kui igaviku kätte jõudmist A. üles leida. Kuid N. mõisa ju ei olnud enam! Siin ei ole võimalik kellelgi elada! Oma ürituse mõtetusest arusaades lonkis v. Byxen mõisavaremete ees sihitult ringi, kuniks jõudis endise tallmeistri hütini, millel imekombel olid aknad ees ja isegi katus peal.

Jah katus ja isegi korsten. Äkki jäi v.Byxen korstnat jõllitama. Õhk korstna kohal virvendas kergelt, korstnast tuli sooja!

*vahib suu ammuli ja ei suuda uskuda, mida näeb ja kuuleb :-D

ausõna, ma ei tahtnud nüüd küll kedagi ära hirmutada a ennist siin lugedes tekkis järgnev pilt silmade ette:
kamp inimesi istub ümber laua, kõik rõõmsalt punapõsksed ja elevil. iga üks seletab miskit omas rütmis ja teemal, keegi ei kuula kedagi. seltskonnas on ka üks kõhetu, pigem kuivetunud noormees, hallikas jume näos, juuks õlgadeni, kes vahib hajevil pilgul lae suunas ja justkui mõtleks valjult kõike seda, mida ta siia eelnevalt kribada on jõudnud

no näed..hakkab looma...tallimeistri hüti oli hõivanud endine mõisaomani...kes vaikselt rahatähti trükkis...trükitud rahaga tahab ta uuesti mõisa korda teha ..endisest veel uhkemaks ...veel muinasjutulisemaks...ja tahab selles elu keema panna:PP

küllap kuulavad ja näevad kõike...anna aega atra seada:P

Kop-kop-kop!

Koputus tallmeistri hüti uksele reetis selle viledust, logisevad hinged tahtsid haakidest lahti pudeneda. Ukse avamiseks oli lingi asemel sinna haamrika sisselöödud suur kõver nael.

Von Byxen ootas. Aeg seiskus. Tuuleiil keerutas jalge, ette portsu krõbisevaid sügislehti. Silme ees vilksatasid kõik pildid korraga, läbisegi ja ometi selgelt.

Byxen koputas veelkord, kuid seekord kattis käsi valged kindad ja uksel oli pronksist lõvipead kujutav koputi. Koputuste kaja hajus uksetaguses hallis ja juba lähenesid kellegi tõttavaid sammud..

Uksel seisis vana teener Irostõn, vürsti ustav kaaslane juba 1878. a. Türgi kampaaniast saadik. Aupaklikult tunnistas vana Irostõn külalist: "Keda ma võin teatada?"

Vürst oli märganud paruni saabumist ja otsustas ise talle vastu minna.
"Oo! See olete Teie, Byxen! Jumalaime missugune üllatus! Mis Teid küll siia kolkasse toob! Astuge ometi edasi! Irostõn! Too palun paruni pagas sisse!"
"Ernst, tõepoolest, missugune üllatus! Te jääte meile ju pikemaks? Homme on meie juures selle hooaja esimene vastuvõtt. Olen kindel, et Te ei soovi sellest ilma jääda" Viimast lauset öeldes pilgutas vürst vandeseltslikult silma.

Olgugi, et von Byxen oli meelitatud soojast vastuvõtust, tundis ta sellistel puhkudel alati kohmetust, justkui kartes teise ülevoolavatele sõprusavaldustele võlgu jääda.

Me ei tea kunagi, mis tuleb homme või kas täna alustatu kuskile üldse välja viib.

Aga Byxenile võiks nüüd keegi vastu tulla...

... siiani on hea.
Mõtlen, kas RoppRaivo on nüüd rahul? Ta ju ikka igatses jutte-jutukesi...

Kas järjejutt on ikka äsjakirjutatu või copy-paste, nii ta vanasti uuris.

näed sa nüüd...foorumis on ikka kasulik surfata..naabrite juurest leidsin, et keegi on mu mõisa müüki pannud..ilma minu teadmata...peaks kuhugi kaebama....
http://www.vello42.com/wp-content/uploads/2012/07/IMAG0680.jpg

Vaevalt nad su mõisahoonest eriti huvitatud on, sest selle kordategemine nõuab suuri investeeringuid. Võibolla on seal hinnaline merelähedane krunt?

Öö musta mantli peitva hõlma all üks kogu põikas võõrast lossist läbi. Kõik hirmud jäänud päeva maha tal ja sinnasamasse jäi maha häbi....

Tume kogu astus hääletute sammudega Irostõni poolt von Byxenile seatud rändurisängi ette ja poetas ööpoti kõrval olevate lambanahksete susside sisse midagi, mis esmapilgul meenutas rullikeeratud maakaarti. Irostõni butlerikambris tegi ta käsi kiire, pea märkamatu liigutuse veeklaasi kohal, millest vanahärra tavatses hommikuti ärgates unenägude mõru mälestuse peletamiseks rüübata.

Sealt, kust ta tuli, sinna kadus jälle, paar vahtralehte lehvitas vaid tuules. Ei tea veel sa ja teadmata ka mulle, kas öisest võõrast kunagi veel kuuleb....

Ma ei tea kuidas lugu edasi läks...eriti pärast seda kui von oma sussi seest leidis vana kallima kirja (või hoopis suure punase ristiga tähiste't kaardi) ja kammerhärra oli rüübanud kõva klõmaka imelist liigesevalurohtu (või täielikku lobapidamatust põhjustavat tinktuuri).....

Kes sul siin üldse plõksida lubas?

halloo..kõik on oodatud:P

maole Kirjutas:
------------------------------------------------------
> Kes sul siin üldse plõksida lubas?


Kebi oma teemasse tagasi, siia pole sul asja.

Ootan huviga, kuidas siis selle hooaja vastuvõtt möödus. Asjaosalised on miskipärast hirmus kidakeelsed, ei tea, kas seal juhtus midagi lubamatut või on kogu vastuvõtul olnud seltskond imeväel tummaks jäänud. Ei saa välistada ka varianti, et kõik on suurest pidutsemisest nii väsinud, et magavad hetkel iluund. :)

Kroonik ei ole ka vist miskit märkimisväärset üles tähendanud, millest on väga kahju. Saaks üldjoonteski teada, milliseid kleite ja juveele naised kandsid, milliseid maale sai seintel silmata ja millised õukonnaintriigid lagedale tulid.:)

Haihtusid kõik... kuni järgmise korrani:D Sügistuuled ja -ilmad pole veel õiges konditsioonis, et vanu vaime äratada:D

Irostõn ärkas enne kukke ja koitu nagu ikka, kuid täna ei olnud tema meeltes halbade unenägude kaja ning ta hakkas ootamatult noorusaegu meenutades hoopis vaikselt vilet lööma. Keerutas kujuteldavat tantsupartnerit ja tegi käega äkilise liigutuse, millega pühkis laualt oma tavapärase veeklaasi.

Klaasikillud põrandal äratasid Irostõni mineviku lummast ning ta asus kiiresti tegutsema. Täna oli ju hooaja vastuvõtt ning tema, Irostõn, pidi juhatama kõik saabuvad külalised peopaika.

Samal ajal ärkas kõrvalasuvas toas Ernst von Byxen klaasiklirina peale, mis kostus kõrvaltoast. Ta otsustas asja uurima minna ning heitis endalt paksu karusnahkse teki pealt. Ernst von Byxeni kõhetud jalad otsisid voodi ees asetsevaid lamabanahkseid susse. Vasak jalg suutis end probleemideta sussi sisse puurida, kuid parem ei kuulanud sõna. Miski takistas teda. Ernst tõstis suure varba otsas asetseva sussi kõrgemale ja märkas, et sussis oli peidus pärgamendirull.

Von Byxen eemaldas jalavarjust rulli, surus jala nagu kord ja kohus sussi sisse ja liipas magamisest kangeks jäänud kontide kiuste laua juurde küünalt süütama. Ta rullis ettevaatlikult pärgamendi lahti ja asus hoolega uurima sinna kirjutatud märke.

Irostõn sehkendas hüti tagumise seina juures, sättides siinses kehvapoolses interjööris kohatuna tunduvat tervet seina katvat brokaadist eesriide volte. Ta oli oma tegevusega sedavõrd ametis, et ei kuulnud lähenevat kleidikahinat. Vana teener võpatas, kui mahe hääl ta tegevuse peatas: ”Irostõn, oled sa kõik korralikult ette valmistada suutnud?”

”Loomulikult, lugupeetav. Kõik on poleeritud ja läikima löödud. Puudu on veel vaid külalised.”

Samas kostuski uksele esimene kindlakäeline koputus. Irostõn tõttas uksele ja juhatas ausutusavalduste saatel sisse esimese külalise. Hinnalistes juveelides suure kübaraga daam tüüris kindlalt brokaadiga kaetud seina poole. Oli näha, et see teekond polnud talle esmakordne ega võõras.


Irostõn tõmbas brokaatkardina eest ja kõigile paljastus tervet seina kattev keerubitega kaunistatud raamis asetsev suur peegel. Lähimal vaatlusel võis näha, et tegu polnud tavalise peegliga, sest selle pind võbeles ja väreles nii nagu kerges tuuleõhus järvevesi.

Kübaraga daam sirutas käe vastu peegli värelevat pinda ja järgmisel hetkel oli ta kadunud. Kerge virvendus peeglil reetis, et ta siiski oli hetk tagasi siin olnud.

Nagu näha, võin pikemale puhkusele minna, sest mitte ühtki külastajat rohkem pole, kellest kirjutada. Peegel ajas vist kõigile hirmu nahka, keegi ei taha jääda teadmata ajaks kadunuks mingis peeglitaguses uhkes lossis. Kuhu on kadunud Teie seiklushimu, kallid lugejad?

Ei ole veel vastavat meeleolu - sünget sügist ja unetust on vaja, et maailm tagurpidi pöörlema hakkaks:D

zxc Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> ... siiani on hea.
> Mõtlen, kas RoppRaivo on nüü
> d rahul? Ta ju ikka igatses jutte-jutukesi...
>
>
> Kas järjejutt on ikka äsjakirjutatu või copy-pa
> ste, nii ta vanasti uuris.

Tõsi ta on, mulle meeldivad ise kirjutatud ja veel parem ise läbi elatud jutukesed, mitte mingi copy paste.
See jutt on minu jaoks liiga veniv ning igav. Õiges jutus peab olema veidi seksi ja kenasid naisi. See lisab jutule vürtsi. Mingi vanamees komberdamas mingis vanas majas kahjuks seda minu jaoks ei ole:(

Hea!

siit saab kohe hea fantaasialennu korral midagi kokku klopsida. näiteks kujutada ette, kuidas Ropp Raivo saabub ballile rabeledes kahe tüüakalt turske alam-preisi päritolu daami vahel, hüüdes haledalt appi. ennast meeleheitlikult vabastada püüdes pudeneb tema rüü voltide vahelt välja raamat pealkirjaga "Pornosõltlase pihtimused". Raivo püüab raamatut iga hinna eest päästa, aga ühe preislanna jalg, mida võiks võrrelda korralikku kasvu korvpalluri omaga, astub sellele oma porise "kingakesega" peale ja Raivo meeleheide kasvab iga sekundiga suuremaks. ta kiunatab, nagu oleks talle endale keegi peale astunud ja püüab tulutult jooksu pista. preislannade raudne haare ei sarnane aga slaavlannade pehmele paile. nad tüürivad sipleva mehikese kindlalt peegli poole ja viskavad ta pea ees sellest läbi.

... ise kiirelt talle järgnedes ning teispool peegli värelevat pinda teda taas jahtima asudes.;)