Kas ma pean alandlikult pea longu laskma ja aitäh ütlema, kui keegi lausa õelutseb ja õrritab ?

Jah, varem olingi selline. Keegi ütles halvasti, ma alandlikult kuulasin ja tundsin ennast veel süüdi, sest uskusin, et mulle võib kõike öelda.

Minu jaoks on küll probleem, et "sõbranna" õhutusel aborti tegin ja ainsa võimaliku kooselu armastatud mehega hävitasin.

Sa olid ju noor inimene siis, ja ainsa võimaliku kooselu??

Äkki sa oledki nais-Voitka? :-D

isver-susver
Ei olnud noor. Kui lahku läksime ja aborti tegin, olin 33.
Oleks 23 olnud, siis jah teine asi.

No 33 aastaselt pere luua on muidugi ülim idiootsuse tipp, tõesti!!

isver-susver
Sellest vanusest alates on kaaslast leida palju-palju võimatum kui 20-ndates.
Teadsin, et enam kedagi sellist ei kohta, rong oli läinud.

Tutvusime, olin 31. " Sõbranna" tutvust oma armastusega päris hilja, oli 34, suur vedamine oli.

P
mis mängu sa ometi mängid?
Vaata, millisel toonil sa oma teema alustasid ja vaata, mil moel sa praegu teistega räägid.

Sul jääks nagu veel jultumust ülegi, et kunagi aborti tegid?
Mina oleksin siinkohal täitsa vait.

Ah jaa, sina ju ei teinudki midagi, su tuttav mehelik naine, kes polnud sinu sõbranna, ajas sind seda tegema, sina ei tahtnudki aborti teha, sina täitsid vaid käsku.
Jaa, see on hull variant tõesti.

Ega sellise süütundega annab ikka toime tulla küll, kui üldse annabki. Ikkagi lapsetapp, ilus elu jäi elamata veel sündimata lapsel.

Minu sündimata last poleks keegi saanudki hävitada, kui mina ise poleks sellega nõus olnud.
Kui just jah oleks mind käsist-jalust aheldatuna veetud abordipukki, pistetud narkoosisüstal keresse ja siis toimetatud, jaah, vat siis küll...muul juhul mitte.

Usu praegu ikka edasi, et kõik teised on sinust paremad, usu ikka edasi ja ära püüagi teisiti mõelda. Usu ikka, et mitte sina ei teinud aborti ja mitte sina ei olnud see, kes ainsa võimaliku mehe teise naise käte vahele suunas. See ei olnudki ju sina, see oli ikka ja jälle see va vastik tuttav ja mehelik sinuvanune naine, kes kohe kindlalt kadedusest ei võinud näha, et sind mõni mees tahab ja jumal hoia, et sina lapsegi veel saad.... Ikka usu, et sina ei teinud midagi ei oma sündimata lapsele ega tema isale....

Tead, ainult naised, kel omavahel tilulilu käib, ainult sellistele naistele ei meeldi, kui teinepool mehega tegeleb ja lapse saab ja ainult selline tilulilutaja läheb abordile teise naise käsul. Kas sa ikka püüad väita, et teie mõlema omavaheline suhe on puhas tilulilutamisest. No EI OLE.

Tead, kui sa nii veel kaua jätkad, siis oledki varsti üks igavesti õel vanamoor valmis, kelle hing on süüdistusi ja kibedust otsast otsani täis ja sinust saab siis juba ohtlik tegelane, kellest hakatakse õudusega kauges kaares mööda käima. Praegu leitakse ainult ettekäändeks ajapuudus, siis joostakse õudusega minema.

Räägin sinuga teadlikult sellisel toonil, sest headest juttudest sa aru ei saa ja ega ma tegelikult eriti looda, et sa sellisestki toonist miskit mõikad.

Aga teadmiseks sulle, et paljudel naistel on valusaid ja keerulisi asju elus olnud ja nad oleksid kõik juba ammugi nööri kaela pannud suurest süütundest, kui nad poleks lasknud elul edasi minna ja ISE ennast käsile võtnud ja oma elu muuta tahtnud.
Ma aru ei saa, mis sul häda on, et sina ennast muuta ei taha ja jahud vaid mingi meheliku võõra eide ümber, justkui oleks eluarmastus su südame murdnud.

Kas lesbidel käibki see värk nii?

Kas tellime tordi, kui 50 lehekülge täis saab? :-))

niki
Asi oli ju selles, et " sõbranna " pidas mind endast veel viletsamaks ja ta ei talunud, et tema arust temast veel haledam sai kena peigmehe ja tema ei saanud, kuigi oli nii pingsalt otsinud.

Mingit tilulilu ei olnud. Enne peigmeest oli meil suhtlemises paus ja üldse varem saime kokku AINULT SIIS, kui tal oli vaja kaaslast, kui läks endale meest otsima.

Sest üksinda olijat peetakse veidrikuks ja ta kartis, et mehed vaatavad, kes see veidrik seal üksinda on ja nii ta ei leiagi endale suhet.

Loomulikult kahetsen aborti väga ja süüdistan ennast samuti.

kuule Piilu
kas sa ise ka mäletad, kui kaua sa siin oled seda ühte ja sedasama juttu rääkinud?
ja kui kaua sa arvad, et tulevikus seda veel rääkida kavatsed?
puht huvi pärast, üritame, et kas sind kuidagi nendelt rööbastelt maha ka annab lükata, või oled nagu tramm, et sulle on programm ehk tee ette antud ja sellest sa kõrvale ei astu?

Mulle hakkab tunduma, et mingit sõbrannat ei ole sellel p-l olnudki, on ainult isiksuse kahestumine, kujutlus. Diagnoos(:-

ma mitte paha pärast, mõnikord tunnen sulle kaasa, aga mõnikord mõjud sa ikka üsna ärritavalt.
sinuga on nagu tony blairi naisega - sellele soovitas üks inglise ajaleht soki suhu toppida:))
tõesti, teinekord on tunne, et topiks sulle soki suhu:))
no mitte vait ei jää, muudkui ketrab ja ketrab.

vabandust, ma saan muidugi aru, et sul on mingi autismi vorm, aga kaasinimestel on sind ikka kohutavalt raske taluda. sinust kahju ja neist inimestest kahju, kes sinuga koos olema peavad.

P

ma tõsiselt imestan, et sõna "tilulilutamine" sind nii närvi ajas.

Lihtsalt, mina mõtlesin selle sõnaga seda naiselikku lobisemist, seda tühja loba, mida räägitakse rääkimise pärast ja muud naiselikud, kuid reklaamidega peale surutud mõttetud toimingud ja pingutused ja püüdlused.
Nii nagu minu kunagine töökaaslane, keda enamus taga naeris, sest ta elu koosneski puhtalt mõttetutest ponnistustest ja jutust jutu pärast.
Tegelikult oli ta hea inimene, tore inimene, aga selle mõttetu sõbrannatamise ja tilulilu jutuga ajas ta teisi enda vastu ja tema üle naerdi. Isegi sinnamaale jõuti, et lollikese kiusamiseks võrgutati tema meest. Võrgutatigi, kõige labasemal kombel ja pärast naerdi, et paras, kes käskis nii lollakas olla ja üldse, mida teeb nii tark ja tore mees sellise tilulilu ja tühise naise kõrval.
Oli ehk tõesti neil veidike suur erinevus intellektuaalselt ja lõpuks nad ka lahku läksid. Ei tea, kas nende kiuslike naiste tõttu või niisama, aga lahku nad läksid. Mees kõndis minema ja naine jäi pisikeste lastega maha.

Ja usu, ma imetlen seda naist.

Algul oli see talle loomulikult suur löök, aga ta võttis end käsile, hakkas käima erinevatel kursustel, õppis keeli, otsis teise töö ja praegu, kui temaga vahel räägime, siis, kui ei teaks temast eelnevat, võiks arvata, et see inimene on õnnesärgis sündinud ja kõik on talle lihtsalt kätte tulnud..
Aga see pole nii. Ta on ränka vaeva näinud selle kõige jaoks ja eks ikka ka selleks, et unustada seda alandust, mida tema armsad sõbrannadest kolleegid temale tegid, teadlikult, et paras tohmanile...
Nüüdseks pole tohmanist enam jälgegi, on särav ja väga huvitav inimene, kelle üle pole kellelgi tahtmist ilkuda...

Võta sinagi end kätte, pagan võtaks. Tee enda heaks midagi, aga ära pidevalt soiu ühte ja sama. Muuda midagigi...

Äkki hakkab P-le pikapeale kohale jõudma, et ta on ikka täitsa ise oma elu ära rikkunud ja vastutab ise oma tegude eest, seepärast hakkabki ärrituma?

niki
Eks sellepärast, et mul on terve elu olnud suhtlemisvaegus. Või pani see sõna mind süüdi tundma, sest mind ju kasvatati nii, et suhtlemine on teiste tüdrukute aja raiskamine.

Vabandan, et ägestusin, aga see on mul tundlik teema.

Miskipärast on " sõbrannal " mu üle tohutu mõju, ei saa sellest kuidagi üle, kuidas ma ka ei püüaks.
Mind ei olegi keegi teine nii palju alandanud ja lolliks teinud.
See lõi mind rööpast välja ja siiamaani ei ole rööbastesse tagasi saanud. Miks see nii raske on ?

Ei kujuta ette, kuidas su töökaaslane teistest erines, seda peab ilmselt nägema.

Diagnoos on see
Oleks see vaid nii, aga kahjuks on see naine reaalselt olemas.

Lucinda
Tahan ise ka sellest üle saada, aga kardan, et lõplikult ei saagi.

Ära sa ühtki päeva sellele kaugele ajaloole mõtlemast ja kirjutamist unusta, muidu äkki unustad ära. Hoia sellest kramplikult kinni, see ju sinu elu ainus sisu.
Lesbide armastus ongi karm värk, Tartus pani ju üks värd suhte lõppedes sõbranna laiba lausa põlema.

ma ka 45 aastane naine. sõbrannasid mul suurt ei ole - aga see-eest on imeline perekond, kus leidub nii sõpru, kui sõbrannasid. mul sai just vannitoa remont valmis ja veiniriiul ka suht täis kogunud. tule korgime ühe veini lahti ja arvustame mu idamaises stiilis vannituba :)asukoht on pelgulinn. kui tahad, kirjuta :)

hakkab sulle Tartust Pelgulinna sõitma.:D

Ainuke probleem on siin see, et foorumlased tahaksid P aidata minevikku selja taha jätma, kuid P ei taha seda mitte. Talle meeldibki vanades ja halbades asjades sobrada, lehkavat asja ühest hunnikust teise ja tagasi tõsta, ikka nii, et võimalikult rohkem kõduhaisu tunda saaks.
P võib ju selleks, et ikka kirjutataks, ka kurta, kuidas tahaks naistega suhelda, kuid tegelikult eelistab ta siiski vaid minevikus elada.
Omamoodi masohhismi vorm on see kõik kokku. Uskuda, et selline inimene, kes kõdukeerutamisest kergendust ja rahuldust tunneb, kunagi teisiti tundma hakkaks, on lootusetu.

Vaatleja
Kahjuks mul ei ole pidepunkti, kust kinni haarata ja mis mõtted jäägitult mujale suunab.

Pidepunkt oleks olnud uus suhe ja perekond, siis oleksin " sõbranna " koleda loo ammu unustanud, olen kindel.

Kusjuures temal oli samuti. Kui ei oleks leidnud armastatud meest, siis oleks minuga edasi suhelnud ja kogu see mõnitamine oleks ära jäänud.

Varem tal oli üks nn. " suhe " - sõber parema puudumisel. Et kui kedagi teist ei saa, siis hädaga lepib.
Samas ise otsis kõrvalt armastust väga hoolega,
Suhe - sõber ei taibanud seda.

Hiljem rääkis, et oli selle suhtega väga rahul.
Jälle vale, ta ei olnud ju temast huvitatud, lootis leida paremat.
Oli väga rahul ja sõitis lausa Tallinna tõelist meest otsima. Anekdoot ju.

Alandav on, kuidas tagantjärgi pööras kõik asjad vastupidi. Nagu ma oleksin täiesti ajudeta debiil, kes midagi ei näe - ei kuule.

Naiivitar, keegi, mitte keegi ei saa sulle seda pidepunkti, peale sinu enda anda! See on sinu sees ja tuleb üles leida. Ometi üks lihtne käibetõde, mida ülejäänud maailma ammu teab. Ja nii kaua, kui sa seda pidepunkti otsid mujalt kui enda seest, niikaua sa seda kõduhunnikut ühest kohast teise tõstadki - ärka üles ometi! Kuna sa seda nii järjepidevalt teed, siis see on sul halvaks hajumuseks muutunud nagu suitsetamine või alkoholism näiteks, ilma milleta nagu ei tule toimegi hästi. See on ju joodikute halamisklassika. Ettepoole ka vahest vaatad või ainult tagasi?!

" Sõbrannal " oli samuti pidepunkt armastatud mees ja temaga pere.
Kui ta seda ei oleks saanud, siis oleksid kõik minu üle ilkumised ja tõrjumised ära jäänud. Suhtleksime siiamaani.

Ma ei tea teisi naisi, aga temale oli leida armastatud mees kõige tähtsam asi, lausa elu ja surma küsimus.
Kuni tal seda ei olnud, kõlbas minusugune tossike küll.

Sul on õigus muidu, aga see on niiiiiiii võimatult raske.

selge ju, sulle ongi kõige suurem probleem, et sinu sõbranna sind hülgas ja leidis mehe ja pere, kes tema jaoks olid elus olulisemad, kui sinuga koos olemine.

Ja ära ütle, et see nii ei ole.
On küll, sest pidevalt sa väidad, et KUI sõbranna poleks meest leidnud, siis poleks ta sind hüljanud ja poleks sind mõnitanud jne jne....

Sul pole mitte millestki muust nii hullult kahju, kui sellest, et seda sõbrannat su kõrval enam ei ole.
On ikka jama tõesti, kui terve edasine elu ulguda ja otsida süüdistusi sõbrannale, sest ta julges alustada elu koos mehega, kellega ta rahul on rohkem, kui sinuga oli...

Tekib tõesti tunne, et seda juttu kirjutab mees, kelle suur armastus on hüljanud ja leidnud uue mehe..

Kas sa ikka oled naine üldse?

Võibolla oledki mees hoopis ja sellepärast emagi ehk soovitas sul tüdrukuid mitte segada niiväga ja sellepärast sa siin pidevalt aina õhkad naiste järele ja kurdad, kuias sa naist ei saa...

No ei ole olemas naisi, kes niimoodi oma juttu sõnastavad.
Inimene ikka räägibki nii nagu ta mõtleb. Püüdku ta siis niipalju oma tegelikku eesmärki maskeerida, kui tahes, ikka kumab asja tuum läbi.

Loe oma kasvõi viimaseid kommentaare, isegi neis on selgelt näha, mis sinu probleem tegelikult on.
Sul ongi ju vaja NAIST ja see abort ja muu jutt on vaid sogamiseks räägitud.

Kui sa aga ikkagi oled naine, siis mitte tavaline naine vaid puhtalt teisele naisele orienteeritud. Seepärast sa peale sõbranna lahkumist ei leiagi enam uut sellist naist, sest naised põhiliselt ikka ajavad meestega oma eluasju.
Palju neid omasooiharaid ikka on? Kübeke vaid. Jaa, raske juhus sul tõesti.

niki
Kõige suurem probleem on see, mis sellele EELNES. Kui ei oleks minu ellu trüginud ja mulle pikki loenguid pidanud, siis ei oleks ka hiljem olnud mitte mingit probleemi.

Enne minu peigmeest oli me suhtlemises pikem paus ja mulle ei olnud see mingi tragöödia.
Olin nii harjunud üksinda olema.

Aga mulle lõputult jahuda " jäta peigmees maha, sõbrna on kõige tähtsam " ja siis kui olin seda teinud, mind enam mitte tundagi.

Kui seda kõike ei oleks olnud, ei teeks ma me mittesuhtlemisest mitte mingit numbrit.
Nagunii me varem suhtlesime harva.

niki
Jälle unustasin.
Jah naisterahvast oli vaja küll, aga ainult SUHTLEMISEKS. Peigmees ajasin ära, sest tundsin, et olin " sõbrannale " võlgu, et minuga suhtles.

Seda võlatunnet tundsin ka me ühise meestuttava ees. Aga see tunne ei olnud nii tugev, sest ta ei mõjutanud mind lahku minema.

Mul on SUHTLEMISVAEGUS olnud terve elu, selles on häda.
Muide see " sõbranna " mulle välimuselt üldse ei meeldinud, väga mehelik, suur ja kandiline.

Kui teised naised ikka vahel kallistasid, hoidsin käe alt kinni, siis me teineteist üldse ei puudutanud.
Mul oli täielik tõrge teda füüsiliselt puudutada, arvan, et tema tundis sama.
Kui ma oleksin mees, siis seda tüüpi naine on vastuvõetamatu.

Ja mida sa siin siis ise teed, kui ei jahu pidevalt. Kas kannad oma kannatused siin teistele üle, et sina ju kannatasid ja rikkusid oma elu tolle sõpsi jahumise pärast, et las nüüd teised ka tunnevad, mis tunne on, kui üht asja jahutakse päevast päeva.
Kas kõik nüüd peavad kohe sama soodaks muutuma, kui sina juba oled vä?
Sina ju läksid sassi sõpsi jahumisest.

niki
Kordan seda armastatud mehe leidmise juttu vastuseks neile, kes ütlevad, et nii lihtne on sellest üle saada.

Väga raske on üle saada ilma armastatud meheta.
Sest pidepunkt puudub.
Et " sõbranna " suhtles minuga ainult siis, kui tal armastatut ei olnud, selle tõin lihtsalt selgituseks.

P, kullakene, ei ole mehed pidepunktid ja pole keegi teine kellegi teise pidepunkt. See on enesepettus, tühi lootus, et keegi nüüd võtab sul käest ja lendate koos paradiisi.

Sina ISE oled enda pidepunkt, ainult sina ise saad sellest sopast välja astuda, sina ise ja omal tahtel, mitte, et keegi sind peab sundima ja käskima.

jj
Selle koha pealt oleme küll nn. " sõbrannaga " sarnased.

Mina kõlbasin talle suhtlemiseks, kui tal armastatut ei olnud. " Sõbranna " mind ei sallinud, pidas nõmedaks ja endast viletsamaks, aga ikkagi hädaga suhtles.

Ma samuti ei suuda sellest alandusest üle saada, kui armastatut ei ole.
See joon on meil ühine.