P
mis mängu sa ometi mängid?
Vaata, millisel toonil sa oma teema alustasid ja vaata, mil moel sa praegu teistega räägid.
Sul jääks nagu veel jultumust ülegi, et kunagi aborti tegid?
Mina oleksin siinkohal täitsa vait.
Ah jaa, sina ju ei teinudki midagi, su tuttav mehelik naine, kes polnud sinu sõbranna, ajas sind seda tegema, sina ei tahtnudki aborti teha, sina täitsid vaid käsku.
Jaa, see on hull variant tõesti.
Ega sellise süütundega annab ikka toime tulla küll, kui üldse annabki. Ikkagi lapsetapp, ilus elu jäi elamata veel sündimata lapsel.
Minu sündimata last poleks keegi saanudki hävitada, kui mina ise poleks sellega nõus olnud.
Kui just jah oleks mind käsist-jalust aheldatuna veetud abordipukki, pistetud narkoosisüstal keresse ja siis toimetatud, jaah, vat siis küll...muul juhul mitte.
Usu praegu ikka edasi, et kõik teised on sinust paremad, usu ikka edasi ja ära püüagi teisiti mõelda. Usu ikka, et mitte sina ei teinud aborti ja mitte sina ei olnud see, kes ainsa võimaliku mehe teise naise käte vahele suunas. See ei olnudki ju sina, see oli ikka ja jälle see va vastik tuttav ja mehelik sinuvanune naine, kes kohe kindlalt kadedusest ei võinud näha, et sind mõni mees tahab ja jumal hoia, et sina lapsegi veel saad.... Ikka usu, et sina ei teinud midagi ei oma sündimata lapsele ega tema isale....
Tead, ainult naised, kel omavahel tilulilu käib, ainult sellistele naistele ei meeldi, kui teinepool mehega tegeleb ja lapse saab ja ainult selline tilulilutaja läheb abordile teise naise käsul. Kas sa ikka püüad väita, et teie mõlema omavaheline suhe on puhas tilulilutamisest. No EI OLE.
Tead, kui sa nii veel kaua jätkad, siis oledki varsti üks igavesti õel vanamoor valmis, kelle hing on süüdistusi ja kibedust otsast otsani täis ja sinust saab siis juba ohtlik tegelane, kellest hakatakse õudusega kauges kaares mööda käima. Praegu leitakse ainult ettekäändeks ajapuudus, siis joostakse õudusega minema.
Räägin sinuga teadlikult sellisel toonil, sest headest juttudest sa aru ei saa ja ega ma tegelikult eriti looda, et sa sellisestki toonist miskit mõikad.
Aga teadmiseks sulle, et paljudel naistel on valusaid ja keerulisi asju elus olnud ja nad oleksid kõik juba ammugi nööri kaela pannud suurest süütundest, kui nad poleks lasknud elul edasi minna ja ISE ennast käsile võtnud ja oma elu muuta tahtnud.
Ma aru ei saa, mis sul häda on, et sina ennast muuta ei taha ja jahud vaid mingi meheliku võõra eide ümber, justkui oleks eluarmastus su südame murdnud.
Kas lesbidel käibki see värk nii?