Halb kogemus
Kuidas tulete toime paratamatusega, et ühel päeval saabub surm?
Oh, Häda küll 12. aprill 2015, kl 19.57 |
moosimadu 12. aprill 2015, kl 20.02 | Registreerus: 10 aastat tagasi Postitusi: 2,967 |
tean vanu, 12. aprill 2015, kl 20.03 |
moosimadu 12. aprill 2015, kl 20.05 | Registreerus: 10 aastat tagasi Postitusi: 2,967 |
Oh, Häda küll Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Surmamõtted ei ole alati kurvad, eriti kui on tege
> mist eaka inimesega, kes ise on väsinud elamast.
Esimest korda mainis keegi ometi siin ka seda!
Ma olen kohanud rõõnsaid vanainimesi, kes oma vältimatust surmast kõnelevad sama särtsakalt nagu mina homsest teatrisseminekust ja samal ajal on nad elurõõmu servani täis.
-------------------------------------------------------
> Surmamõtted ei ole alati kurvad, eriti kui on tege
> mist eaka inimesega, kes ise on väsinud elamast.
Esimest korda mainis keegi ometi siin ka seda!
Ma olen kohanud rõõnsaid vanainimesi, kes oma vältimatust surmast kõnelevad sama särtsakalt nagu mina homsest teatrisseminekust ja samal ajal on nad elurõõmu servani täis.
ja just 12. aprill 2015, kl 20.11 |
miskipärast just hiljaku viimsele teele saatnud kallist inimest ja temaga surmaeelselt veedetud nädalaid silmas pidades, sain aru, kuidas mõjub inimesele lootust ja lohutust pakkuvalt mõte, et kunagi tulen tagasi, kunagi me kohtume kindlasti taas. või kasvõigigi see, et siis ma pole enam see, kes olin nüüd, vaid olen keegi teine, siis teen asju, mis praeguses elus polnud parimad, teisiti.
nii mu kallis lahkus, hoides mul käest, habras naeratus huulil ja ootus-lootus viimses mõttes, et küll me kohtume, ära kurvasta, praegune tsükkel saab lihtsalt läbi ja peagi algab uus...
kuskil oli kirjutatud, et muretseme jah surma pärast, kardame ja oleme hirmul, aga kui su tund tuleb, siis lähed surma nagu pulma...
mineja ehk tõesti läheb nii, aga jääjatele jäävad mõttete ja tunnete kuhilad, millede sorteerimine on tükk jaksu ja aega nõudvat tegevust.
nii mu kallis lahkus, hoides mul käest, habras naeratus huulil ja ootus-lootus viimses mõttes, et küll me kohtume, ära kurvasta, praegune tsükkel saab lihtsalt läbi ja peagi algab uus...
kuskil oli kirjutatud, et muretseme jah surma pärast, kardame ja oleme hirmul, aga kui su tund tuleb, siis lähed surma nagu pulma...
mineja ehk tõesti läheb nii, aga jääjatele jäävad mõttete ja tunnete kuhilad, millede sorteerimine on tükk jaksu ja aega nõudvat tegevust.
Ligimene 12. aprill 2015, kl 20.15 |
Moosimadu, sa ju tead, et Elu ja maailm me ümber on võrratud, imeliselt keeruline ja inimmõistusele tuhatmoodi küsimusi - võimalusi pakkuv. Ääretult põnev, uskumatult kaunis ja imeliselt salapärane, seepärast pole arukalt mõtlevail inimestel mitte midagi selle vastu, kui saab kuulda teisest vaatevinklist nähtut. Vastasel korral ei saaks juurde õppida, targemaks saada, õnnelik olla uutest teadmistest.
Oh, Häda küll 12. aprill 2015, kl 21.13 |
Kuulsin raadiost juttu sellest, et vanurid ja voodihaiged surevad märgatavalt sageli just sellel ajal, kui lähedane on läinud toimetama midagi, seega surevad üksinduses. Ja sellele oli kommentaar, kus mingi uurimuse järele olevatki selline ilming üsna sagedane. Põhjenduseks arvati, et lahkunu tahab suremiseks rahu ja justnagu kasutabki ära lähedase äraoleku - lahkumiseks.
Samas räägiti ka ajutisest tervenemisest enne surma, kui lähedased näiteks lapselapse voodi juurde tõid.
Uuringu järgselt tõstatati küsimus, et on võimalik, et lahkujad ei taha omakseid kurvastada, kuid suremiseks vajavad omale pisutki aega.
Samas räägiti ka ajutisest tervenemisest enne surma, kui lähedased näiteks lapselapse voodi juurde tõid.
Uuringu järgselt tõstatati küsimus, et on võimalik, et lahkujad ei taha omakseid kurvastada, kuid suremiseks vajavad omale pisutki aega.
hmmm 12. aprill 2015, kl 22.10 |
moosimadu 12. aprill 2015, kl 22.52 | Registreerus: 10 aastat tagasi Postitusi: 2,967 |
Tolle ajutise tervenemise kohta on esoteerikud öelnud üsna imelikke asju, üks veidramaid, mida ma kuulnud olen seostab laste ja üldse noorte inimeste surija juures olemist energiavampiirlusega, mida surijad aplalt armastavat. See pole minu arvamus, ma ei ole sellega isegi nõus, kuid miks mitte seda teada. Selle jaburuse kommentaariks võiks öeöda, et diakooniahaiglates või üldse raskete haigete ja surijatega töötavad inimesed peaksid olema enrgiast tühjaks pigistatud nagu teerulli alla jäänud sidrunid, nii, et järjekordne bs.
Taaskohtumisse ja tagasitulekusse lootmine võib olla lohutav, aga kuna siiani pole veel keegi tagasi tulnud ja kõnelenud, mis sääl teisel pool toimub on mu meelest tegu tagurpidi kurejutuga. Kui see aitab neid raskeist ajust üle saada, siis miks mitte.
Mul on tunne, et kommenteerijal, kes mainis, et surnud olla polegi raske, probleem on tõesti neil, kes inimesest ilma jäävad on tuline õigus.
Kunagi asendamatusest rääkides oli mu vanaema see, kes tuletas meelde sõnu:"pista sõrm vette ja vaata, kas jääb auk järele. Ei jää- järelikult ei juhtu maailmas midagi, kui üks inimene kaob, tema koht voolab täis."
Mõnikord läheb rohkem aega.
Taaskohtumisse ja tagasitulekusse lootmine võib olla lohutav, aga kuna siiani pole veel keegi tagasi tulnud ja kõnelenud, mis sääl teisel pool toimub on mu meelest tegu tagurpidi kurejutuga. Kui see aitab neid raskeist ajust üle saada, siis miks mitte.
Mul on tunne, et kommenteerijal, kes mainis, et surnud olla polegi raske, probleem on tõesti neil, kes inimesest ilma jäävad on tuline õigus.
Kunagi asendamatusest rääkides oli mu vanaema see, kes tuletas meelde sõnu:"pista sõrm vette ja vaata, kas jääb auk järele. Ei jää- järelikult ei juhtu maailmas midagi, kui üks inimene kaob, tema koht voolab täis."
Mõnikord läheb rohkem aega.
rampväsinud 13. aprill 2015, kl 02.01 |
Te olete kõik siin nõnda eluterved. Minu maailm on teistsuguseks muutunud, jah, ehk oleks õigem öelda, muutunud olen mina. Ammugi pole ma noor, vist on keskigagi läbi, kuid küsimus pole vanuses üldse. Minu lähiümbrus on tühi, kõik on surnud.
Noored, väga noored ja keskiga, vanaks jõudsid saada vaid minust põlvkond vanemad. Igal järgmisel matusel on nad kõik meeles ja ... valus... ei ole õige sõna, see on juba tundetus koos tühjusega, selline tunne, et peanahk koos juustega on vajunud õlgadeni...
Mõnikord helistab mõni ürgvana tuttav, siis suudan mõni minut temaga rääkida, seepeale olen temast nii väsinud... ütlen reipalt, et mul on niipalju tegemist, ei saa pikemalt lobiseda. Päriselt aga lihtsalt ei jäksa, ei taha, vahin põrandale, ei taha poodi leiva järele minna, ei taha ennast ööseks riidest lahti võtta, ei taha ennast pesta... aina sunnin ennast. Väiksematki asja tehes pean ennast sundima. Teen raamatu lahti ja silmad loevad, arusaamiseni ei jõua, ei huvita, ei taha.
Ennast tapma ei hakka. Sureks rahuga, aga kardan kohutavalt piinlemist ja „vorstiks“ jäämist. Mitte millestki pole siinilmas kahju, ei tegemata tegudest ega asjadest. On vaid üks suur küsimus, kuidas saaks valudeta ja vaevlemata surra? See on retooriline küsimus.
Taeva pärast, ärge hakake mind lohutama ega antidepressante soovitama, mul pole millestki puudus, minus pole kurbust.
Teema, et kuidas toime tulla paratamatusega, et ühel päeval tuleb surra, siin vastan avameelselt, tulen küll toime, sest minul pole siit enam midagi võtta, minult on juba kõik võetud. Pole kibestumist, ainult väsimus.
Noored, väga noored ja keskiga, vanaks jõudsid saada vaid minust põlvkond vanemad. Igal järgmisel matusel on nad kõik meeles ja ... valus... ei ole õige sõna, see on juba tundetus koos tühjusega, selline tunne, et peanahk koos juustega on vajunud õlgadeni...
Mõnikord helistab mõni ürgvana tuttav, siis suudan mõni minut temaga rääkida, seepeale olen temast nii väsinud... ütlen reipalt, et mul on niipalju tegemist, ei saa pikemalt lobiseda. Päriselt aga lihtsalt ei jäksa, ei taha, vahin põrandale, ei taha poodi leiva järele minna, ei taha ennast ööseks riidest lahti võtta, ei taha ennast pesta... aina sunnin ennast. Väiksematki asja tehes pean ennast sundima. Teen raamatu lahti ja silmad loevad, arusaamiseni ei jõua, ei huvita, ei taha.
Ennast tapma ei hakka. Sureks rahuga, aga kardan kohutavalt piinlemist ja „vorstiks“ jäämist. Mitte millestki pole siinilmas kahju, ei tegemata tegudest ega asjadest. On vaid üks suur küsimus, kuidas saaks valudeta ja vaevlemata surra? See on retooriline küsimus.
Taeva pärast, ärge hakake mind lohutama ega antidepressante soovitama, mul pole millestki puudus, minus pole kurbust.
Teema, et kuidas toime tulla paratamatusega, et ühel päeval tuleb surra, siin vastan avameelselt, tulen küll toime, sest minul pole siit enam midagi võtta, minult on juba kõik võetud. Pole kibestumist, ainult väsimus.
moosimadu 13. aprill 2015, kl 02.09 | Registreerus: 10 aastat tagasi Postitusi: 2,967 |
Ei hakka lohutama, saagu su soov täidetud.
Vaevalt, et sa näiteks minust palju vanem oled, kuid mul on olnud rohkem õnne ja vähem surma, arvan. Kuid seda tunnet, et "jah, tulen küll toime" ma tean. Elu ongi selline joon - algus on olemas ja ka lõpp on olemas, ringidesse ma ei usu.
Jäta omale võimalus see joon lõpuni käia, sest sa pead olema elus midagi väga õigesti teinud, et su "ürgvanad tuttavad" sind mäletavad ja mõnikord üles otsivad.
Vaevalt, et sa näiteks minust palju vanem oled, kuid mul on olnud rohkem õnne ja vähem surma, arvan. Kuid seda tunnet, et "jah, tulen küll toime" ma tean. Elu ongi selline joon - algus on olemas ja ka lõpp on olemas, ringidesse ma ei usu.
Jäta omale võimalus see joon lõpuni käia, sest sa pead olema elus midagi väga õigesti teinud, et su "ürgvanad tuttavad" sind mäletavad ja mõnikord üles otsivad.
õnnelik, hetkel 13. aprill 2015, kl 21.34 |
minu meelest on see kõige hullem, kui väidetakse, et kui sured, kohtud mingite oma esivanematega.
ei taha seda mitte mingil juhul. mu lapsepõlv oli põrgu, kui kohtumine toimub ka pärastises elus, on see topeltpõrgu. milleks?
ma ei taha mitte kedagi näha oma hauataguses elus, kui see on nii, kui seal on mingi nn elu veel. olen hetkel õnnelik ja jäägu see nii.
parim oleks, et poleks hiljem midagi, saaks ära.
selles meie praeguses haiges ja rüvedas süsteemis eksisteerimine on hullem kui iga teine põrgu. tõsiselt, teie, kes tahate siia tagasi, mis teil viga on? ei suutnud ennast teostada ja õnne leida selles haiges reaalsuses? loodate et suudate järgmises? no lootke edasi, tolad.
ei taha seda mitte mingil juhul. mu lapsepõlv oli põrgu, kui kohtumine toimub ka pärastises elus, on see topeltpõrgu. milleks?
ma ei taha mitte kedagi näha oma hauataguses elus, kui see on nii, kui seal on mingi nn elu veel. olen hetkel õnnelik ja jäägu see nii.
parim oleks, et poleks hiljem midagi, saaks ära.
selles meie praeguses haiges ja rüvedas süsteemis eksisteerimine on hullem kui iga teine põrgu. tõsiselt, teie, kes tahate siia tagasi, mis teil viga on? ei suutnud ennast teostada ja õnne leida selles haiges reaalsuses? loodate et suudate järgmises? no lootke edasi, tolad.
3,14 20. aprill 2015, kl 20.46 |
Täna, ETV2
21:35 Surm - lugusid elust.
Me kõik sureme varem või hiljem, kuid igaüks suhtub surmasse isemoodi. Surm võib tunduda hirmutav, jätta meid leinama, aga see võib anda meile tööd, leiba ja koguni meelelahutust. Mõni püüab seda vältida, teised puutuvad sellega iga päev kokku. Mis on surm ja kuidas sellega kõige paremini toime tulla? Sarja ”Surm - lugusid elust” filmiti sajas võttepaigas kahekümne viies riigis. 1. osa. Paradoksaalsel kombel on surm evolutsiooni üks ürgsemaid tegutsema panevaid jõude. Mis juhtub meiega surres ja missugune on surma osa looduses?
21:35 Surm - lugusid elust.
Me kõik sureme varem või hiljem, kuid igaüks suhtub surmasse isemoodi. Surm võib tunduda hirmutav, jätta meid leinama, aga see võib anda meile tööd, leiba ja koguni meelelahutust. Mõni püüab seda vältida, teised puutuvad sellega iga päev kokku. Mis on surm ja kuidas sellega kõige paremini toime tulla? Sarja ”Surm - lugusid elust” filmiti sajas võttepaigas kahekümne viies riigis. 1. osa. Paradoksaalsel kombel on surm evolutsiooni üks ürgsemaid tegutsema panevaid jõude. Mis juhtub meiega surres ja missugune on surma osa looduses?
R 27. aprill 2015, kl 20.22 |
eid_1522614be8ecfd 28. aprill 2015, kl 15.24 | Registreerus: 9 aastat tagasi Postitusi: 10 |
Moosimadu, mulle meeldivad su mõtted! Täpsustaks, et surijatega töötamine pigistabki välja viimase energia, see lihtsalt on nii. Et suremine on muudetud tänapäeval steriilseks ja peab toimuma ainult haiglas, see on nüüd küll ainult omaste tahe, usu või ei. Kodus inimene surra ei või ( tekib halb energia, lahkudes võib surija voodit reostada jne.). Ja kui lahkumine juba käes, siis on surija haiglas ihuüksi. Pole kordagi aastate jooksul näinud, et lähedane inimene istuks kõrval, hoiaks kätt või mida iganes. Kurb, aga nii on.
Ja veel, minu meelest on inimene surnud siis, kui ta aju on surnud.
Ja veel, minu meelest on inimene surnud siis, kui ta aju on surnud.
chev 04. mai 2015, kl 10.53 |
rõõmus 04. mai 2015, kl 22.35 |
Rauno Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Nagu juba pealkirjaski küsitud, siis kuidas selle
> mõttega lepite? Eks kergem on muidugi sellele liht
> salt mitte mõelda, kuid aeg-ajalt ju ikka turgatab
> see tõsiasi pähe. Sellistel hetkedel valdab mind
> ennast hetkeks isegi kerge paanika - millalgi liht
> salt lakkan eksisteerimast, ning seda igaveseks. S
> ee on väga hirmuäratav!
Kahju, et sa ei saa mulle helistada, veenaksin sind hoopis teisiti mõtlema ! Ma kah varem kartsin.... Selleks, et mitte surma karta, peaksid teadma midagi väga olulist, mille avastasin mitte väga ammu. Ma ei loe siin muud, kui sinu esimest kirja, seepärast ei tea, mis sulle on soovitatud. Lähtun oma kogemustest ja räägin sellest, milles olen peaaegu 100 % kindel.
Leia toetavaid inimesi, positiivseid..., saad ehk meelemuutuse !!!
-------------------------------------------------------
> Nagu juba pealkirjaski küsitud, siis kuidas selle
> mõttega lepite? Eks kergem on muidugi sellele liht
> salt mitte mõelda, kuid aeg-ajalt ju ikka turgatab
> see tõsiasi pähe. Sellistel hetkedel valdab mind
> ennast hetkeks isegi kerge paanika - millalgi liht
> salt lakkan eksisteerimast, ning seda igaveseks. S
> ee on väga hirmuäratav!
Kahju, et sa ei saa mulle helistada, veenaksin sind hoopis teisiti mõtlema ! Ma kah varem kartsin.... Selleks, et mitte surma karta, peaksid teadma midagi väga olulist, mille avastasin mitte väga ammu. Ma ei loe siin muud, kui sinu esimest kirja, seepärast ei tea, mis sulle on soovitatud. Lähtun oma kogemustest ja räägin sellest, milles olen peaaegu 100 % kindel.
Leia toetavaid inimesi, positiivseid..., saad ehk meelemuutuse !!!
Liisa 06. mai 2015, kl 14.24 |
m 06. mai 2015, kl 23.06 |
är aja lolli juttu 07. mai 2015, kl 03.45 |
P. 08. mai 2015, kl 20.45 |
to: är aja lolli juttu 09. mai 2015, kl 11.16 |
kahju tõesti, totutaja eelmine. 09. mai 2015, kl 18.48 |
väike nõid 13. mai 2015, kl 03.05 |
3,14 ja pille ja P. väike nõid jt fake tegelased 13. mai 2015, kl 03.08 |
moosimadu 13. mai 2015, kl 04.48 | Registreerus: 10 aastat tagasi Postitusi: 2,967 |
kõik on korras, Luule Laul räägib 13. mai 2015, kl 05.04 |
Luule Laulmsee kes Austraaliast väöiseeslasena Eurovisoooni jälgima saadetakse on meedia poolt loodud tegelane, nagu meie p. VÕI PILLE.
sellist tgeelst pole kunagi reaalselt olemas olnud: ei P. ei pillet, ei alu, ei Luule laul nimelist.
ERR oli sunnitud selgitusi jagama.
nii on ka selle pille P. ga siisn.
väljamõelud sotsiaalmeedia kangelanna.
sellist tgeelst pole kunagi reaalselt olemas olnud: ei P. ei pillet, ei alu, ei Luule laul nimelist.
ERR oli sunnitud selgitusi jagama.
nii on ka selle pille P. ga siisn.
väljamõelud sotsiaalmeedia kangelanna.
moosimadu 13. mai 2015, kl 05.23 | Registreerus: 10 aastat tagasi Postitusi: 2,967 |
intervjuu Luule Lauluga ja pillelt ootame ka 13. mai 2015, kl 05.25 |
http://publik.delfi.ee/news/eestilaul2015/austraalias-elav-valiseestlasest-eurovisioni-fann-luule-laul-sai-errilt-kingipiletid-viini-poialt-hoian-ikka-eestile?id=71428807
----------
meedia väljamõeldud persoon avaldas intervjuu, millal saame P. pille intevjuud lugeda ?. ERR oli sunitud teatama, et sellist isikut pole kungi reaalselt olemas olnud.
mõlemad ju sotsiaalmeedia produktid, keda päriselt pole kungi olemas olnudki.
----------
meedia väljamõeldud persoon avaldas intervjuu, millal saame P. pille intevjuud lugeda ?. ERR oli sunitud teatama, et sellist isikut pole kungi reaalselt olemas olnud.
mõlemad ju sotsiaalmeedia produktid, keda päriselt pole kungi olemas olnudki.
mis muutub? 13. mai 2015, kl 05.31 |
Lisa postitus