Te olete kõik siin nõnda eluterved. Minu maailm on teistsuguseks muutunud, jah, ehk oleks õigem öelda, muutunud olen mina. Ammugi pole ma noor, vist on keskigagi läbi, kuid küsimus pole vanuses üldse. Minu lähiümbrus on tühi, kõik on surnud.
Noored, väga noored ja keskiga, vanaks jõudsid saada vaid minust põlvkond vanemad. Igal järgmisel matusel on nad kõik meeles ja ... valus... ei ole õige sõna, see on juba tundetus koos tühjusega, selline tunne, et peanahk koos juustega on vajunud õlgadeni...
Mõnikord helistab mõni ürgvana tuttav, siis suudan mõni minut temaga rääkida, seepeale olen temast nii väsinud... ütlen reipalt, et mul on niipalju tegemist, ei saa pikemalt lobiseda. Päriselt aga lihtsalt ei jäksa, ei taha, vahin põrandale, ei taha poodi leiva järele minna, ei taha ennast ööseks riidest lahti võtta, ei taha ennast pesta... aina sunnin ennast. Väiksematki asja tehes pean ennast sundima. Teen raamatu lahti ja silmad loevad, arusaamiseni ei jõua, ei huvita, ei taha.
Ennast tapma ei hakka. Sureks rahuga, aga kardan kohutavalt piinlemist ja „vorstiks“ jäämist. Mitte millestki pole siinilmas kahju, ei tegemata tegudest ega asjadest. On vaid üks suur küsimus, kuidas saaks valudeta ja vaevlemata surra? See on retooriline küsimus.
Taeva pärast, ärge hakake mind lohutama ega antidepressante soovitama, mul pole millestki puudus, minus pole kurbust.
Teema, et kuidas toime tulla paratamatusega, et ühel päeval tuleb surra, siin vastan avameelselt, tulen küll toime, sest minul pole siit enam midagi võtta, minult on juba kõik võetud. Pole kibestumist, ainult väsimus.