Surmamõtted ei ole alati kurvad, eriti kui on tegemist eaka inimesega, kes ise on väsinud elamast.

Ligimene- võtan oma sõnad meie mõtete vastuolulisusest tagasi, vabandust. Lugesin teema uuesti läbi, mul on nigel nimemälu ja ajasin praegu midagui seepärast segi. Me pole "vastaspooltel" olnudki, pigem on su mõtted mulle väga uudsed ja huvitavad.

kes kurdavad, et nende tutvuskond on juba ära läinud ja sellega koos on neilgi elurõõm vähenenud.

Oh, Häda küll Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Surmamõtted ei ole alati kurvad, eriti kui on tege
> mist eaka inimesega, kes ise on väsinud elamast.

Esimest korda mainis keegi ometi siin ka seda!
Ma olen kohanud rõõnsaid vanainimesi, kes oma vältimatust surmast kõnelevad sama särtsakalt nagu mina homsest teatrisseminekust ja samal ajal on nad elurõõmu servani täis.

miskipärast just hiljaku viimsele teele saatnud kallist inimest ja temaga surmaeelselt veedetud nädalaid silmas pidades, sain aru, kuidas mõjub inimesele lootust ja lohutust pakkuvalt mõte, et kunagi tulen tagasi, kunagi me kohtume kindlasti taas. või kasvõigigi see, et siis ma pole enam see, kes olin nüüd, vaid olen keegi teine, siis teen asju, mis praeguses elus polnud parimad, teisiti.
nii mu kallis lahkus, hoides mul käest, habras naeratus huulil ja ootus-lootus viimses mõttes, et küll me kohtume, ära kurvasta, praegune tsükkel saab lihtsalt läbi ja peagi algab uus...

kuskil oli kirjutatud, et muretseme jah surma pärast, kardame ja oleme hirmul, aga kui su tund tuleb, siis lähed surma nagu pulma...
mineja ehk tõesti läheb nii, aga jääjatele jäävad mõttete ja tunnete kuhilad, millede sorteerimine on tükk jaksu ja aega nõudvat tegevust.

Moosimadu, sa ju tead, et Elu ja maailm me ümber on võrratud, imeliselt keeruline ja inimmõistusele tuhatmoodi küsimusi - võimalusi pakkuv. Ääretult põnev, uskumatult kaunis ja imeliselt salapärane, seepärast pole arukalt mõtlevail inimestel mitte midagi selle vastu, kui saab kuulda teisest vaatevinklist nähtut. Vastasel korral ei saaks juurde õppida, targemaks saada, õnnelik olla uutest teadmistest.

Kuulsin raadiost juttu sellest, et vanurid ja voodihaiged surevad märgatavalt sageli just sellel ajal, kui lähedane on läinud toimetama midagi, seega surevad üksinduses. Ja sellele oli kommentaar, kus mingi uurimuse järele olevatki selline ilming üsna sagedane. Põhjenduseks arvati, et lahkunu tahab suremiseks rahu ja justnagu kasutabki ära lähedase äraoleku - lahkumiseks.
Samas räägiti ka ajutisest tervenemisest enne surma, kui lähedased näiteks lapselapse voodi juurde tõid.
Uuringu järgselt tõstatati küsimus, et on võimalik, et lahkujad ei taha omakseid kurvastada, kuid suremiseks vajavad omale pisutki aega.

Kas see madu on emas voi isasloom? Maod pole mulle kunagi meeldinud.

Tolle ajutise tervenemise kohta on esoteerikud öelnud üsna imelikke asju, üks veidramaid, mida ma kuulnud olen seostab laste ja üldse noorte inimeste surija juures olemist energiavampiirlusega, mida surijad aplalt armastavat. See pole minu arvamus, ma ei ole sellega isegi nõus, kuid miks mitte seda teada. Selle jaburuse kommentaariks võiks öeöda, et diakooniahaiglates või üldse raskete haigete ja surijatega töötavad inimesed peaksid olema enrgiast tühjaks pigistatud nagu teerulli alla jäänud sidrunid, nii, et järjekordne bs.
Taaskohtumisse ja tagasitulekusse lootmine võib olla lohutav, aga kuna siiani pole veel keegi tagasi tulnud ja kõnelenud, mis sääl teisel pool toimub on mu meelest tegu tagurpidi kurejutuga. Kui see aitab neid raskeist ajust üle saada, siis miks mitte.

Mul on tunne, et kommenteerijal, kes mainis, et surnud olla polegi raske, probleem on tõesti neil, kes inimesest ilma jäävad on tuline õigus.
Kunagi asendamatusest rääkides oli mu vanaema see, kes tuletas meelde sõnu:"pista sõrm vette ja vaata, kas jääb auk järele. Ei jää- järelikult ei juhtu maailmas midagi, kui üks inimene kaob, tema koht voolab täis."
Mõnikord läheb rohkem aega.

Te olete kõik siin nõnda eluterved. Minu maailm on teistsuguseks muutunud, jah, ehk oleks õigem öelda, muutunud olen mina. Ammugi pole ma noor, vist on keskigagi läbi, kuid küsimus pole vanuses üldse. Minu lähiümbrus on tühi, kõik on surnud.
Noored, väga noored ja keskiga, vanaks jõudsid saada vaid minust põlvkond vanemad. Igal järgmisel matusel on nad kõik meeles ja ... valus... ei ole õige sõna, see on juba tundetus koos tühjusega, selline tunne, et peanahk koos juustega on vajunud õlgadeni...
Mõnikord helistab mõni ürgvana tuttav, siis suudan mõni minut temaga rääkida, seepeale olen temast nii väsinud... ütlen reipalt, et mul on niipalju tegemist, ei saa pikemalt lobiseda. Päriselt aga lihtsalt ei jäksa, ei taha, vahin põrandale, ei taha poodi leiva järele minna, ei taha ennast ööseks riidest lahti võtta, ei taha ennast pesta... aina sunnin ennast. Väiksematki asja tehes pean ennast sundima. Teen raamatu lahti ja silmad loevad, arusaamiseni ei jõua, ei huvita, ei taha.
Ennast tapma ei hakka. Sureks rahuga, aga kardan kohutavalt piinlemist ja „vorstiks“ jäämist. Mitte millestki pole siinilmas kahju, ei tegemata tegudest ega asjadest. On vaid üks suur küsimus, kuidas saaks valudeta ja vaevlemata surra? See on retooriline küsimus.
Taeva pärast, ärge hakake mind lohutama ega antidepressante soovitama, mul pole millestki puudus, minus pole kurbust.

Teema, et kuidas toime tulla paratamatusega, et ühel päeval tuleb surra, siin vastan avameelselt, tulen küll toime, sest minul pole siit enam midagi võtta, minult on juba kõik võetud. Pole kibestumist, ainult väsimus.

Ei hakka lohutama, saagu su soov täidetud.
Vaevalt, et sa näiteks minust palju vanem oled, kuid mul on olnud rohkem õnne ja vähem surma, arvan. Kuid seda tunnet, et "jah, tulen küll toime" ma tean. Elu ongi selline joon - algus on olemas ja ka lõpp on olemas, ringidesse ma ei usu.
Jäta omale võimalus see joon lõpuni käia, sest sa pead olema elus midagi väga õigesti teinud, et su "ürgvanad tuttavad" sind mäletavad ja mõnikord üles otsivad.

minu meelest on see kõige hullem, kui väidetakse, et kui sured, kohtud mingite oma esivanematega.
ei taha seda mitte mingil juhul. mu lapsepõlv oli põrgu, kui kohtumine toimub ka pärastises elus, on see topeltpõrgu. milleks?
ma ei taha mitte kedagi näha oma hauataguses elus, kui see on nii, kui seal on mingi nn elu veel. olen hetkel õnnelik ja jäägu see nii.
parim oleks, et poleks hiljem midagi, saaks ära.
selles meie praeguses haiges ja rüvedas süsteemis eksisteerimine on hullem kui iga teine põrgu. tõsiselt, teie, kes tahate siia tagasi, mis teil viga on? ei suutnud ennast teostada ja õnne leida selles haiges reaalsuses? loodate et suudate järgmises? no lootke edasi, tolad.

Täna, ETV2
21:35 Surm - lugusid elust.
Me kõik sureme varem või hiljem, kuid igaüks suhtub surmasse isemoodi. Surm võib tunduda hirmutav, jätta meid leinama, aga see võib anda meile tööd, leiba ja koguni meelelahutust. Mõni püüab seda vältida, teised puutuvad sellega iga päev kokku. Mis on surm ja kuidas sellega kõige paremini toime tulla? Sarja ”Surm - lugusid elust” filmiti sajas võttepaigas kahekümne viies riigis. 1. osa. Paradoksaalsel kombel on surm evolutsiooni üks ürgsemaid tegutsema panevaid jõude. Mis juhtub meiega surres ja missugune on surma osa looduses?

mäger Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> eks elu kui selline ole ikka üks väga õrn nähtus k
> üll. kunagi ei või teada, millal mingid asjaolud õ
> nnetult kokku langevad. tuleb elada hetkes ning si
> in ja praegu!

Täiesti nõus selle mõttega.

Moosimadu, mulle meeldivad su mõtted! Täpsustaks, et surijatega töötamine pigistabki välja viimase energia, see lihtsalt on nii. Et suremine on muudetud tänapäeval steriilseks ja peab toimuma ainult haiglas, see on nüüd küll ainult omaste tahe, usu või ei. Kodus inimene surra ei või ( tekib halb energia, lahkudes võib surija voodit reostada jne.). Ja kui lahkumine juba käes, siis on surija haiglas ihuüksi. Pole kordagi aastate jooksul näinud, et lähedane inimene istuks kõrval, hoiaks kätt või mida iganes. Kurb, aga nii on.
Ja veel, minu meelest on inimene surnud siis, kui ta aju on surnud.

Nagu ütles Chalice: " Ela nii et viimasel päeval ei taha teha midagi erilist."

Rauno Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Nagu juba pealkirjaski küsitud, siis kuidas selle
> mõttega lepite? Eks kergem on muidugi sellele liht
> salt mitte mõelda, kuid aeg-ajalt ju ikka turgatab
> see tõsiasi pähe. Sellistel hetkedel valdab mind
> ennast hetkeks isegi kerge paanika - millalgi liht
> salt lakkan eksisteerimast, ning seda igaveseks. S
> ee on väga hirmuäratav!
Kahju, et sa ei saa mulle helistada, veenaksin sind hoopis teisiti mõtlema ! Ma kah varem kartsin.... Selleks, et mitte surma karta, peaksid teadma midagi väga olulist, mille avastasin mitte väga ammu. Ma ei loe siin muud, kui sinu esimest kirja, seepärast ei tea, mis sulle on soovitatud. Lähtun oma kogemustest ja räägin sellest, milles olen peaaegu 100 % kindel.
Leia toetavaid inimesi, positiivseid..., saad ehk meelemuutuse !!!

Loll jutt - seksist ei tohi küll mitte mingil juhul loobuda! See on ainuke positiivne tegevus mis hoiab sind reipa ja positiivsena. Kui nii ei ole, siis pole ilmselt partner õige!Seks on elu osa ja see peab olema!

Ma olen käinud teises maailmas. Seal, kus ollakse peale surma.

ära ja kujutlusi segamini tõelisusega. ajtrikk, nagu öeldakse. teaduslik seletus täiesti olemas, miks nii juhtub. tesipoolsusega pole sel õnneks mitte midagi ühist.

Mina ei sure, teised surevad. Aga, mida nad mõtlevad, seda ma küll ei tea.

Minu puhul ei ole tegemist ajutrikiga. Kahjuks. Sel asjal, mis minuga juhtus ei ole teaduslikku seletust.

kahju tõesti, et sa selat tagasi tulid.
kasu pole sust ju maailmale essugi. see erilisuse jutt viitab ka vaimsetele häiretele.

:)
uskuge pealegi, et surres surete. ka see on usk, mida meile pähe tuubitakse.
pole tähtis, mida keegi usub. iga asi selgub omal ajal, siis kui selleks aeg.

saikka jaksad iaglpool tegelaskujusid kokku kirjutada.
sul selline öise mölisemise amet vä?
mina olen muidex Luule laul, see kes autraaliast vliseetslsena eurovionnile saadtei. mind pole kunagi olemas olnudki. nagu sindki.

Magamatus rüüstab mõnel nii mõistust, eneseväljendusoskust kui ka närve. :D

Luule Laulmsee kes Austraaliast väöiseeslasena Eurovisoooni jälgima saadetakse on meedia poolt loodud tegelane, nagu meie p. VÕI PILLE.

sellist tgeelst pole kunagi reaalselt olemas olnud: ei P. ei pillet, ei alu, ei Luule laul nimelist.
ERR oli sunnitud selgitusi jagama.

nii on ka selle pille P. ga siisn.
väljamõelud sotsiaalmeedia kangelanna.

Ja mis sellest nüüd muutub?

http://publik.delfi.ee/news/eestilaul2015/austraalias-elav-valiseestlasest-eurovisioni-fann-luule-laul-sai-errilt-kingipiletid-viini-poialt-hoian-ikka-eestile?id=71428807
----------
meedia väljamõeldud persoon avaldas intervjuu, millal saame P. pille intevjuud lugeda ?. ERR oli sunitud teatama, et sellist isikut pole kungi reaalselt olemas olnud.

mõlemad ju sotsiaalmeedia produktid, keda päriselt pole kungi olemas olnudki.

uus sotsiaalmeedia tegelaskuju tuleb delfika kirjanikel käima tõmmata, et moosimadu sinna oma energiat ja aega saaks raista. aidata lahendata olematuid probleeme jne.
ja delfika tegelastest keegi korjab kena tasu..
muud mitte midagi ei muutu..