Misasja
Päris võõras ikka ei ole. Tean kooliõde lapsest saadik. Lastena olime naabrid.
Hiljem elasime vastasmajades.
Lapsepõlves natuke puutusime ikka kokku, aga kuna ma ei tohtinud tüdrukutega suhelda, siis lähedast suhtlemist meil ei olnud.
Pealegi kooliõde kunagi ise andis mulle numbri.
Väga veider on võõrale ( sinu mõistes ) oma numbrit anda.
´Peale kooli oleme pidevalt teretanud, aga pikemalt ei rääkinud, me ei olnud ju sõbrannad.
Kas siis oli raske öelda: " sa ei sobi, ma ei soovi rääkida " ????
Milleks peab KUU AEGA HILJEM ligi tulema ?
See on esiteks sulaselge norimine.
Mina tema juurde ei läinud, meil ei olnud sellist kommet teineteisega rääkida.
Kordan veel, helistasin, et ühe vana asja pärast tänada.
Kujunes nii, et rääkisime natuke kauem.
Öelgu siis otse ja AUSALT, selline valetamine ja hämamine on jube ALANDAV.
Pealegi kas on normaalne võõrale ( ! ) oma numbrit jagada, mina seda tema käest küsinud ei ole ??