P., vaata tõele silma: sinu suurim hirm, mille vastu sa üritad siinse väitlemise abil võidelda, on juba ammu tõeks saanud; see on tegelikult terve su elu tõsi olnud: sa OLED imelik, veidrik, väljatõugatu (kuigi mitte oma süül). Ja kuitahes meeleheitlikult sa ka ei püüaks omandada seda normaalsema suhtlemise oskust - see ei ole võimalik! See omandatakse lapsepõlves - või mitte kunagi. Praegu oleks võimalik enesekindlamaks saada ainult sel moel, kui sul oleks rohkete kannatuste tagajärjel juba SÜGAVALT ÜKSKÕIK, kas sind peetakse imelikuks või mitte. Ja sa peaksid käima ka psühhoteraapias, et õppida suhtlusolukorras veidikenegi välja lülitama seda alaväärse tüdrukukese hoiakut. Inimesed tunnevad INTUITIIVSELT ära, et sa tunned end alaväärsena, ja paljud on rõõmsalt nõus sulle kui vabatahtlikule poksikotile oma pingete maandamiseks paar vaimset vopsu andma. Kui keegi tunneb end alaväärsena, siis see ON teistele palju rohkem tajutav, kui sa arvata oskad, isegi kui sa oma alaväärsusetundest sõnagi ei räägi. Kui sa suudaksid kolida uude keskkonda, kus keegi sind ei tunne, ja välja lülitada selle alaväärse tüdrukukese minapildi, siis ei tuleks keegi selle pealegi, et sind kuidagi alandama hakata.
Ela illusioonide lõpliku purunemise valu läbi (aktsepteerides, et teiste jaoks oled sa imelik), ja sul hakkab kunagi ka parem. Ütle endale: jah, ma ei oska suhelda, ja mu silmnähtav ebakindlus peletab inimesi eemale! Aktsepteeri seda ja ära püüagi leida inimeste poolehoidu, eriti mitte nende, kellel ei ole mitte mingisugust mõistmist ega isiklikku kogemust selles suhtes, mida sina oled pidanud läbi elama.
Kõige kohutavam elamus (peale otsese füüsilise vägivalla) pidigi lapsele olema see, et ÜKSKÕIK MIDA TA KA EI TEE, KUIDAS TA KA EI PÜÜA, TEMA LAPSEVANEM(AD) ON ETTE ÄRA OTSUSTANUD, ET TA POLE PIISAVALT HEA. See hävitab, lõhub lapse hinge, ja sellepärast ta tunnebki tungi saada oma arvamusele teistelt kinnitust ka täiskasvanuna. Tema "mina ise" on tükkideks kistud, ta ei usalda ennast, teda on õpetatud, et tema ei tea midagi, aga et kusagil on inimesed, kes on targad, suured ja täisväärtuslikud, ja nemad teavad kõike. Nii ta küsibki nõu ükskõik kellelt, valab oma hinge nende ette välja, olgu nad siis kes tahes. Kasvõi halastamatud, hingetud inimkiskjad.
Sind on tõesti palju valesti koheldud, kuid sa pole aru saanud, et inimesed ongi üldiselt egoistid ja sa ei saa sinna midagi parata. Igaühel on oma õigus, oma vaatenurk, ja mitte keegi ei lähe nurka häbenema, kui sa siin protsessid, et niisugune nähvamine oli kasvatamatu ja haigettegev, et see võttis sind sõnatuks ja õhku ahmima ja mida veel.
Mitte ükski inimene ei hakka sellepärast kahetsema, isegi mitte "nähvaja" ise, kui ta juhtuks seda eepost siin lugema. Seda enam hakkaks ta sind vältima, sest sellest nähvamise-loost oled sa teinud hirmutavalt mõjuva ja ebaterve kinnisidee.
Sa leinad terve elu taga seda, et mis OLEKS võinud olla, kui sind oleks koheldud õigesti. Aga sind ei koheldud lapsepõlves ja teismeeas õigesti, ja see ei ole sinu süü.
Eemaetõugatuid on alati olnud, on praegugi peale sinu piisavalt, ja nad on kõik seetõttu ka kannatanud.
Sa oled üleolevatest inimestest kogemuse võrra rikkam. Selles elus sa enam oma isiksust päris normi ei saa, kuid järgmiseks elus valid kindlasti omale paremad, vaimselt tervemad vanemad ja oskad seda ka hinnata. Samuti oskad kannatajate suhtes kaastundlik olla. Hinged mõistavad ainult seda, mida nad isiklikult on kogenud.