P. tahab alateadlikult leida ema, keda tal pole kunagi olnud (vähemalt mitte sellisena nagu üks tegelik ema peaks olema). Lapsepõlve psühhotraumad on koledamad asjad, kui arvatakse. P. tunneb alateadlikult, et igaühe elus peaks olema vähemalt ÜKS hea naissoost inimene, kes tingimusteta armastab, kõik ära kuulab ja lohutab kui vaja. Kui ema seda ei teinud, siis vähemalt sõbrannagi võiks... See kogemus tal PUUDUB, samas kui enamik inimesi on niisuguse kogemuse saanud juba lapsepõlves. See on üks terve psüühika kujunemise alustest. P. ei suuda leppida, et ta sellest ilma on jäänud. Ma mõistan teda. Ka mina ei saanud seda kogemust. Kuid ma olen näinud, et tingimusteta armastust ja hoolimist ei hakkagi mulle selles elus mitte keegi pakkuma. Seega ma ei otsi seda enam ammu. Elu on karm, aga ebaõiglane. Ja seda väga paljude vastu.
Kui kusagil nutab ja haliseb emata jäänud laps, siis tõenäoliselt leiduks inimesi, kes oleks valmis talle kaastunnet ja südamesoojust jagama.
Kui kusagil haliseb täiskasvanu - nagu haigetsaanud laps (mida ta sisimas ongi), siis keegi ei tule appi. Ja see pole isegi kellegi süü. Inimliik on lihtsalt selline. Ei saa oodata inimestelt seda, mida neil pole pakkuda (nimelt tingimusteta hoolimist ja abivalmidust iga hättasattunud liigikaaslase suhtes).
Käitu nagu lammas (ehk siis nõrk olend), ja kohe on ka hundid kohal.
Ehk siis:
Make yourself sheep and the wolves will eat you.”
― Benjamin Franklin
Nii kahjuks on; ja teiste muutmise katsed (olge ometi sõbralikumad, rääkige minuga, hakake sõbrannnaks, ma ju nii tahan jne) on ette läbikukkumisele määratud.
Mõnes teises riigis käib sõda, lapsed astuvad maamiinidele, pommid lõhkevad jne jne.
Ja seda kõike põhjustavad oma liigikaaslastele INIMESED. Vähene jutukus ja sõbrannatamisest keeldumine on väikesed patud sellega võrreldes...
--
Ainuke võimalus hakata headust ja tingimusteta hoolimist kogema on SEDA ISE KELLELEGI PAKKUDA. Aidata kodutuid loomi. Lubada lastekodulapsel nädalavahetusi sinu juures veeta, kuulates ära TEMA mured, lohutades, ja küpsetades talle pannkooke. Kuulates sõbralikult ära vana ja haige sugulase soigumised. Jne.
See on raske, aga mis on alternatiiv? Jätkuv ahastuses vaevlemine, oodates, et keegi lõpuks ikkagi tuleb appi; et mingi isiklik messias saabub pilvedel taevast alla?
Usu mind, P. Päästjat ei tule. LÕPETA OOTAMINE, ja sul hakkab parem. Kui illusioon puruneb, siis hakkad paremini nägema seda, mis tegelikult on.