Halb kogemus
Hull suhtlemisvaegus
 
Kle 08. märts 2016, kl 23.44
Preagu oled sa internetis ennast meile läbi ja lõhki tutvustanud juba.
Kirjeldasin enne, milline sa oled: sotsiopaat, kes ajab naisi taga nii, et ninast veri väljas. Ära hakka seketama, et päriselus oled sa tegelikult huvitav inimene, kellega on kerge leida ühiseid teemasid, see oleks jäle vale. Sa oledki just selline nagu netis paistad - pugeja, kelle eest põgenetakse mistahes ettekäändel.
Mitte ei saa aru, miks sa üldse imestad, et keegi sinuga suhelda ei taha. Sa ei tahaks ise ka endasugusega isegi samas toas olla.
 
Kle 08. märts 2016, kl 23.46
Hobid ja huvid - neid sul seega polegi?
Ei kujundoksendamist või noodi järgi puuksutamist, näputööst või muust lihtsamast rääkimata?
 
Kurb 09. märts 2016, kl 00.04
Milliseks me vestlus kujuneb, mida koos ette võtame -- seda ju mitte keegi ei tea.

Kusjuures ma ju ise ka ette ei tea, milliseks eri inimestega suhtlemine kujuneb.

Olen pettunud ja kibestunud, aga noorema ma EI olnud, olin täis avastamisrõõmu ja põnevuse otsinguid, aga ikkagi suhtlemist sookaaslastega ei tekkinud.
 
Kle 09. märts 2016, kl 00.24
Ikka on ette teada, milline vestlus saab olema!
"Tere, mina olen P, kas sa saaksid minu sookaaslasest tuttavaks?"
"Ee.. Hea küll, mina olen C. Mis sind huvitab, millest rääkima hakkame? Mulle näiteks meeldib makramee ja origami, mida sina vabal ajal teed?"
"Mina juurdlen vabal ajal, miks naustuttav mulle neljakümnendaks sünnipäevaks nii koleda sõnumi saatis..."
"Okeeeeeiiii...aga mida sa viimati teatris vaatamas käisid?"
"Eile õhtul tuli ikka mitu korda meelde see sõnum. "Pugemine on sinu töö". Nii hirmus, miks ta sellise sõnumi küll saatis?"
"Ahsoo. Või tahad äkki muusikast rääkida?"
"Ma tegin naistuttava heaks kõik, isegi kolm aborti, aga tema saatis niisuguse sõnumi!"
"Räägime moest...kustkohast sina tavaliselt rõivaid ostad?"
"See oli mu neljakümnes sünnipäev, õnnesoovi asemel sain sõnumi, er olen rõve vanamutt...oota, kuhu sa nüüd jooksed, kohe tuleb põnev koht, ma loen sulle sõnumi sisu ette! Miks sa ära jooksed?"
"Aaaaaaaa....aaaaa...aa..."
 
Kurb 09. märts 2016, kl 00.25
Kõige valusamad pettumused olid, kui olin nii 20, täiesti noor alles ja üritasin sõbrannasid leida.

Ikka päris valusaid nätakaid sain, siiani meeles.

Sookaaslaste reaktsioon oli ikka päris tõrjuv, kusjuures tõesti nad mind ei tundnudki.
 
Kurb 09. märts 2016, kl 00.27
Noorena mul ei olnud veel naistuttavaga nii vastikut kogemust, aga ikka sookaaslastega kontakti ei saanud.
 
Kurb 09. märts 2016, kl 00.32
Kle
Sul on õigus, juurdlengi.

See sõnum on nagu needus, muudkui kummitab ja pidevalt tuleb meelde.

Naistuttaval oli võim mind aastakümneteks põdema panna.
Ju tal on nii suur võim minu üle.
 
Kurb 09. märts 2016, kl 00.35
Kle

Aitäh sulle, suutsid mind natkeseks ajaks enda peale irooniliselt vaatama.
Mulle oli sellist kommi vaja, peab oskama enda üle naerda.
 
Kurb 09. märts 2016, kl 15.36
Kuidas tahaks kellegagi RÄÄKIDA !

Kedagi ei ole võtta.
 
Kurb 09. märts 2016, kl 23.03
Olen eluaeg pead vaevanud, kas naistel tõesti ei ole rääkimiseks üldse aega, nagu räägivad või lihtsalt mina ei kõlbs suhtlemiseks.
 
Ole nii kena 10. märts 2016, kl 00.23
Tee maailmale teene, bensu hind ei ole väga kallis, ausõna!
 
Kurb 10. märts 2016, kl 00.39
Ma oleksin tänulik, kui mõni naine ütleks otse näkku, miks minuga rääkida ei kõlba, mis talle ei sobi.

Lihtsalt väga sooviks teada, milles probleem.
Kahjuks ükski naine seda ütlema ei hakka.

Aga siiski miks ?
Kui minuga nagunii suhelda ei taheta, siis võiks ju öelda, miks ma ei kõlba.

Kahjuks ei ütle keegi midagi.

Nii ma siis nuputan omaette, aga mida naised mind nähes mõtlevad ja tunnevad, seda ma ikka ei tea.
 
R 10. märts 2016, kl 00.58
Ma ikka ei saa lahti mõttest, et P on mingi nohkarist meesterahvas, kes mõjub naistele eemaletõukavalt.
 
Just! 10. märts 2016, kl 01.01
Vinniline, näritud ja mustade küünealustega küüntega, lodev kõht üle kottis dressipükste värvli, kolm esihammast puudu, räme halitoos.
 
Kurb 10. märts 2016, kl 02.13
Ma ei ole mees.
Vinniline ei ole, küüsi ei näri.
Ülekaalu natuke on tõesti, 80 kilo.

Kõht on küll ees, sest ülekaalu on ka, aga päris paks ma ka pole.
Kõht ei ole mul kunagi üle püksivärvli olnud.

Asi on milleski muus.
Kas ma ei oska või mis sookaaslasi eemale peletab.

Üks põhjus on kindel. Kuna mul kooli ajal teiste tüdrukutega suhelda ei lubatud, suhtlemine olevat teiste segamine, siis ma lihtsalt võõrdusin sookaaslastest.

Aga huvitab, kuidas sookaaslased seda tunnetavad ja mida näevad, et minust eemale hoiavad.
 
Mina tean 10. märts 2016, kl 02.39
Sa oled siin ennast juba läbi mitme teema, milles on kokku üle 400 lehekülje alles tõestanud,net oled erakordselt lame ja rumal inimene. Mitte keegi ei taha suhelda silmatorkavalt lolli inimesega. Sellepärast sa olid, oled ja jäädki üksi. Aamen.
 
Kurb 10. märts 2016, kl 03.31
Kui ma ei ole nende naistega üldse suhelnudki, kust nad siis teavad, kui lame ja rumal ma olen ?

Selleks peab ikka inimest tundma, temaga suhtlema.
Aga kui sa ei tunnegi inimest, kust sa tead, milline ta on ?

Ma küll ei oska ühegi naise kohta öelda hinnanguid anda, kui suhelnud ei ole.
 
1Naine arvab 10. märts 2016, kl 14.17
Mulle tundub, kurb, et kuna sa enamikes teemades mitte ei vestle millestki vaid ainult kaebled, siis selline suhtlemise perspektiiv ei tundu üldse mõnus misiganes sõbrannasuhtele. Ka sinu allaheitlik märtrikompleks kahjuks pigem ärritab paljusid kui tekitab kaastunnet. Sa justkui ei taha lausa aastate kaupa midagi oma elus ise muuta, endaga tööd teha, reaalsel tasandil mingeid otsuseid vastu võtta (sulle on antud kuhjaga superhäid soovitusi), sa lihtsalt halad ja kaebled. Ma arvan, et sellega sa hävitad nii ennast kui tapad ka kõik suhted juba eos.
Kui nägin taas sinu teemat, P, valdas mind täiesti lootusetus. Anna andeks, kuid sa mõjud nagu energiavampiir, kes saabki oma "doosi" kätte, kui on piisavalt halanud ja kasvõi keegi lugejatest on natukene taas suudetud endast välja viia või tekitatud temas mingi lootusetuse tunne.
See oleks siis minu arvamus.
Kahjuks pole selles midagi, mida sa varem kuulnud pole. Ma soovin sulle siiski häid muutusi ellu mitte läbi sõbranna vaid läbi sinu enda.
 
täna juhuslikult siin 10. märts 2016, kl 16.08
P. tahab alateadlikult leida ema, keda tal pole kunagi olnud (vähemalt mitte sellisena nagu üks tegelik ema peaks olema). Lapsepõlve psühhotraumad on koledamad asjad, kui arvatakse. P. tunneb alateadlikult, et igaühe elus peaks olema vähemalt ÜKS hea naissoost inimene, kes tingimusteta armastab, kõik ära kuulab ja lohutab kui vaja. Kui ema seda ei teinud, siis vähemalt sõbrannagi võiks... See kogemus tal PUUDUB, samas kui enamik inimesi on niisuguse kogemuse saanud juba lapsepõlves. See on üks terve psüühika kujunemise alustest. P. ei suuda leppida, et ta sellest ilma on jäänud. Ma mõistan teda. Ka mina ei saanud seda kogemust. Kuid ma olen näinud, et tingimusteta armastust ja hoolimist ei hakkagi mulle selles elus mitte keegi pakkuma. Seega ma ei otsi seda enam ammu. Elu on karm, aga ebaõiglane. Ja seda väga paljude vastu.

Kui kusagil nutab ja haliseb emata jäänud laps, siis tõenäoliselt leiduks inimesi, kes oleks valmis talle kaastunnet ja südamesoojust jagama.
Kui kusagil haliseb täiskasvanu - nagu haigetsaanud laps (mida ta sisimas ongi), siis keegi ei tule appi. Ja see pole isegi kellegi süü. Inimliik on lihtsalt selline. Ei saa oodata inimestelt seda, mida neil pole pakkuda (nimelt tingimusteta hoolimist ja abivalmidust iga hättasattunud liigikaaslase suhtes).

Käitu nagu lammas (ehk siis nõrk olend), ja kohe on ka hundid kohal.

Ehk siis:
Make yourself sheep and the wolves will eat you.”
― Benjamin Franklin

Nii kahjuks on; ja teiste muutmise katsed (olge ometi sõbralikumad, rääkige minuga, hakake sõbrannnaks, ma ju nii tahan jne) on ette läbikukkumisele määratud.

Mõnes teises riigis käib sõda, lapsed astuvad maamiinidele, pommid lõhkevad jne jne.
Ja seda kõike põhjustavad oma liigikaaslastele INIMESED. Vähene jutukus ja sõbrannatamisest keeldumine on väikesed patud sellega võrreldes...
--
Ainuke võimalus hakata headust ja tingimusteta hoolimist kogema on SEDA ISE KELLELEGI PAKKUDA. Aidata kodutuid loomi. Lubada lastekodulapsel nädalavahetusi sinu juures veeta, kuulates ära TEMA mured, lohutades, ja küpsetades talle pannkooke. Kuulates sõbralikult ära vana ja haige sugulase soigumised. Jne.

See on raske, aga mis on alternatiiv? Jätkuv ahastuses vaevlemine, oodates, et keegi lõpuks ikkagi tuleb appi; et mingi isiklik messias saabub pilvedel taevast alla?

Usu mind, P. Päästjat ei tule. LÕPETA OOTAMINE, ja sul hakkab parem. Kui illusioon puruneb, siis hakkad paremini nägema seda, mis tegelikult on.
 
p, häbene silmad pradt! 10. märts 2016, kl 16.28
P, kas sul tõesti pole häbi ennast tapnud neiust kõneleva uudise all targutamas käia? ''Ei elanud ju isoleerituna...''
Sa oled musta hingega õel inimeseloom, ainus mure maailmas on SINU mure, teised olgu vakka. Tuleb meelde, kuidas sa oma eelmises teemas ütlesid lapse kaotanud emale, et ''sulle jäi neid veel, aga vaat mina olen puhta üksi'' Sõnastus pole täpne, aga mõte on.
Õel ja tigedust täis hing on sul. Kaastunnet jagub ainult endale. Hoidku saatus sinusuguse tuttava eest!
 
Kurb 10. märts 2016, kl 17.03
Eelmine
Miks sa kõike minu kaela ajad? Kahjuks ei kirjuta mina kõiki komme.

Huvi pärast otsisin selle teema üles, see ei ole küll minu kirjutatud, lisaks mul ei ole kommet autoriks oma nime panna.

Kui sa nii kirjutad, siis sa ei ole mu komme üldse lugenudki.

Naistuttavaga suheldes olin ma alati kõigega nõus, mida tema ütles.
Tegin kõike seda, mida naistuttav tahtis, kunagi ei vaielnud vastu.

Kui ma ei oleks naistuttava tahtmist teinud, ei oleks ma tema meeleheaks peigmeest ära ajanud.

Tegelikult üldse ei imesta, kui naistuttava uue sõbrannaga irvitas, et SEE HALE VANAMUTT HELISTAB ja saatis mulle sõnumeid PUGEMINE ON SINU TÖÖ !!!!!!

Su kirjutatule on kõik olnud ju täiesti vastupidi.

Seal teemas endaarust püüdsin ema lohutada, seda ma kohe kindlasti ei lisanud, et mina puhta üksi.

Sain aru küll, et kukkus imelikult välja, ma vabandasin.
 
Kurb 10. märts 2016, kl 17.16
Täna juhuslikult siin

Lugesin Su kirja mitu korda läbi ja äkki tõesti ongi nii.
Meid juhib ju alateadvus ja alati kõigest ise ei saagi aru.

Mis kodututesse puutub, siis nende elu on kohutav. Paljudel küll alkoprobleem ja nii aetakse neid igalt poolt minema.
Saan aru, osad haisevad, aga mis tunne nende hinges võib olla ja kuidas seda kõike taluvad.

Kodutu olla on raske eelkõige hingeliselt, kujutan ette, et inimeste tõrjumine on kõige raskem.

Minu jaoks ongi kõige raskem, et sookaaslastega jutule ei saa.

Suhtlemise puudus on hirmus asi.
 
Kurb to häbene silmad peast 10. märts 2016, kl 17.27
Kui ma oleksin olnud selline, nagu sa kirjutad, siis ma ei oleks mingil juhul naistuttava tahtmist teinud ja kõik asjad oleks olnud teisiti.

Kui ma oleksin vastanud sinu kirjeldusele, siis oleks mu ei elus kõik korras ja seda teemat siin ka EI oleks.
 
Tihane 2 10. märts 2016, kl 18.00
Ma tahaks väga kuulda naistuttava kommentaari. Tal võib olla nii mõndagi öelda. Ta ehk ei kannatanud sind enam lõpuks välja.
 
Kurb 10. märts 2016, kl 22.54
Kui naistuttav mind välja ei kannatanud, miks TA SIIS KAHEKS AASTAKS MINU JUURDE KOLIS, kui mul peigmees oli ja muudkui rääkis: JÄTA PEIGMEES MAHA, SÕBRANNA ON KÕIGE TÄHTSAM.

Kui mul tekkis peigmees, oli naistuttaval ideaalne võimalus minuga suhtlemine lõpetada.

Miks ta siis seda ei teinud, vaid hoopis minu juurde elama kolis ?
Muks siis minus süütundeid tekitama hakkas, et kuidas ma sain peigmehe ja tema ei saanud.

Kohe, kui naistuttava pealekäimisel peigmees oli lõplikult minema aetud, kolis naistuttav Tallinna endale meest otsima ja mind enam tunda ei tahtnud.

Mina olin naistuttava jaoks alati olemas, kui ta üksik ja õnnetu oli.
Ma ei ajanud naistuttavat minema, kuigi ta mu elu peigmehega ära rikkus.
 
Kurb veel 10. märts 2016, kl 22.56
Ma kujutan ette, mida naistuttav ütleb.

Et ma olevat üks hale pugeja.

Kui aga ta ise õnnetu oli, siis oli mind vaja küll.
 
ja millega sa nüüd rahul siis ei ole, P? 11. märts 2016, kl 02.59
kõik ju su enese tehtud ja endale elatud elu. mis tulemust sa siis nagu ootasid?
Täiskavanueas, alates nii 25-selt, on lapski teisi inimesi oma elamata jäänud elus süüdistada.
 
Kurb 11. märts 2016, kl 12.55
Olin muidugi ise loll, et allusin naistuttavale.

Mul olid lapsest saadik süütunded, et teised tüdrukud on minust paremad ja keegi minuga suhelda ei taha !!!!!
Nii mulle räägiti.


Kui lõpuks leidsin naistuttava, kellel oli sama probleem ( ei leidnud kaaslasi ), siis olin üdini tänulik ja tundsin süütundeid, et sookaaslasega suhtlen.

Naistuttava meele järgi olin, sest tundsin, et olen kohustatud ja et ma olen tänu võlgu, et üks naine üldse minuga räägib.

Naistuttav sellest aru ei saanud, ega ta muidu ei oleks mulle hiljem kirjutanud PUGEMINE ON SINU TÖÖ !!

Mure on, et SUHELDA EI SAA.

Pidev suhtlemise puudus on kohutavalt raske.
 
aga 11. märts 2016, kl 14.13
Jaa, üksikvangistus on ikka kole asi, ei saa suhelda ega midagi. Aga hea, et sul ikka mingi arvuti on, ehkki võiksid seda ju normaalseks suhtlemiseks kasutada, mitte sama jura ajada pidevalt.
 
Kurb 11. märts 2016, kl 22.21
Kuidas ma saaksin reaalis mõne naisega jutule ?
Lähen tänaval ligi, siis vaadatakse, mida see hull mutt tahab või on mingi napakas.

No ei hakka ju suvaliste sookaaslastega rääkima, selle peale saadakse pahaseks.

Vanade töökaaslaste ja kooliõdedega ka ei söanda juttu teha.
Vastuseks on " neil ei ole aega ".

Siis on mul paha tunne ja teen ennast ainult lolliks.
Lisa postitus
Autor:
Sinu e-posti aadress:

Selleks, et lisada oma postitusele pilt, video või pildialbum, kopeeri postituse väljale pildi, video või albumi aadress.

Näiteks:
  • http://pilt.delfi.ee/picture/2715753/
  • http://video.delfi.ee/video/vRze7Wd9/ või http://www.youtube.com/watch?v=KF0i_TyTtyQ
  • http://pilt.delfi.ee/album/170457/
Pane tähele! Lingid on aktiivsed ehk klikitavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes! Lisada saab vaid Delfi Pildi fotosid või albumeid ning Delfi Video või Youtube'i videoid! Fotod, galeriid või videod on nähtavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes!
Lisa postitusele link, pilt või video!