Mis see asja tuum siis sinu arvates on, milleni P. ei jõua?

Just nimelt empaatiast ma "sõbranna" peigmehe ajal enda poole sisse lasingi. Mille pärast siis veel ?
Kui ma ei oleks teda sisse lasnud, siis oleksin ennast egoisti ja tänamatu inimesena tundnud.

Tundsin, et "sõbranna" ju suhtles minuga, kui olin täiesti üksinda, kuidas ma talle selja keeran, see oleks olnud alatu.

Mis siis, et suhtlemine ei olnudki õige suhtlemine, aga midagi ikka oli ja ma tundsin kohustust "sõbrannale" selle eest tänutunnet avaldada.

Kui see ei olnud sinu meelest tänutunne ja "sõbrannast" hoolimine, siis mispärast ma ta siis üldse sisse lasin ja peigmehe ära ajasin ?

Ei olnud ju empaatia, sa ütlesid, et sind on sedasi kasvatatud, et teiste soovid kõigepealt. :) Tunne ennast korraksi egoisti ja tänamatu inimesena, ilmuta empaatiat. :) Sõbrannale seljakeeramine ka täitsa normaalne, teiste inimeste kõikidele soovidele mitte vastu tulemine on täiesti normaalne praktika, mida esineb ka tugevama sidemega inimgruppides kui lihtsalt "libasõprus". Miks sa oma sõbranna sisse lasid ja mehe ära ajasid tead sina ikka kõikse paremini, miks ma peaksin sulle variante pakkuma? Tänutundest ja hoolimisest ei tea sina midagi, sul on mingi surrogaat, mida sa tänutundeks ja hoolimiseks nimetad - sõbranna ütleb, et "mina olen kõige tähtsam, aja mees ära ja tee aborti" ja sina tänad teda ja hoolid temast ja teedki. Sinu probleem on, et ei leidnud vastuseks tänutunnet ja hoolimist, vaid said "pugejaga" piki kuppu ja sinu pahameel ja nn. kurbus käib ka ju eelkõige sellepärast, et suur ohvritoomine osutus ebaefektiivseks vahendiks õelat sõbrannat mõjutada, ohvri sisu isenenesest näikse sinu jaoks mitte esimese järgu kui üldse probleem olevat. :) Sest nagu sa ise jällegi rääkisid, oled sina valmis edasi suhtlema, kui sõbranna ainult heatahtlikkust üles näitaks, mis näitab, et sinu amööbiajju ilmselt üldse mitte midagi ei jõua ka kannaste ja valu hinnaga.

"Sõbrannal" oli ju minu aborti vaja, MITTE MINUL.

Kui kasutada terminit "pugeja", siis olime me pugejad mõlemad.
Tema tegi mulle head nägu, meelitas ja keelitas, et oma tahtmist saada.
Mu meelest on see meelitamine palju rohkem pugemine.

Mina käitusin nii tänutundest.

"Sõbrannal" oli ju vaja, et teeksin aborti ja peigmehest lahku läheksin.
Ega minul seda vaja ei olnud. Ma ju sisimas ei tahtnud lahku minna.

Mäletan, kui peigmeest veel ei olnud, siis "sõbranna" elas vahepeal väikelinnas ema juures.
Ja ma siis helistasin talle, et äkki tal väikeses kohas igav ja tundsin ennast süüdi, et mul on korter ja tal ei ole.

Kuidas mul empaatiat ei olnud, kui ma kogu aeg "sõbranna" heaolu peale mõtlesingi ? Ja ei lootnud ma siis mitte midagi vastu saada.

Peigmehe äraajamine ja abort olid aga liiga suured asjad, see oli juba üle piiri minek.

Miks ei võiks edasi suhelda, kui ma juba nagunii tema kaasabil kõigest ilma jäin ?
Tekitas mu ellu tühja augu, miks ta ei või omatekitatud auku täita.
Auku, mida tal siis nii vaja oli.

Muide selliseid juhtumeid oli korduvalt, kus käitusin või tegin nii, nagu "sõbrannale" meeldis ja ei mõelnud ma iial, et "sõbranna" võiks samaga vastata.
Isegi selline mõte ei tulnud mulle pähe.

Näiteks mulle ei tulnud pähegi, et "sõbranna" võiks ka mulle vahel lihtsalt helistada ja küsida, kuidas mul läheb.

Kuidas siis mul ei olnud empaatiat, kui ma ainult "sõbranna" heaolu peale mõtlesingi ?

Ma isegi ei mõelnud, et "sõbranna" käitub minuga ÜKSKÕIKSELT.
Peigmees hakkas ütlema, et te ei ole ju sõbrannad ja tõi näiteid, et "sõbranna" minust ju ei hooli.

kas psüholoogi ei saaks aidata? see järjekindlus on ikka kohutav.

Probleemidega ja kompleksides inimesed tekitavad minus heldimust, kaastunnet, tahtmist aidata.
Kui näen mõnda psüühiliselt nõrka, siis mul läheb kohe süda haledaks.

"Sõbrannal" aga tekib sellist inimest nähes põlgus.
VÄGA RASKE ON mul seda naist mõista.

Mu meelest sarnaste muredega inimesed peaksid olema hingesugulased, teineteist mõistma jne.

Tee mis tahad, ei mõista ma seda naist.
Müstika mu jaoks.

selle kohta öeldakse: kui pime juhib pimedat, kukuvad mõlemad auku.
veel öeldakse, kui elu on igav, kedratakse edasi-tagasi ammumöödunud aegu, millest pole mingit kasu: aeg on teine, need inimesed on teistsugused nüüdseks, olukord on ju hoopis midagi muud kui siis..
veel öeldakse, et kui tõsiselt ja ausalt endasse vaadata ei julge, tegeletakse teiste inimeste analüüsimisega..

P, mine ometi ravile!

Et seda empaatiat ainult sõbranna jaoks jagus, vaat see on imelik. Ei olnud empaatiat peigmehe vastu, ei sündimata lapse vastu.
Kusjuures täitsa mõistetamatu on P väide, et peigmehest lahkuminekut ja aborditegemist oli ainult ja kohe väga just sõbrannal vaja. No mida ta sest sai? Ei olnud tal plaanis vallalise P-ga edasi suhelda; mis erilist rahulolu sai seegi talle pakkuda, et üks naine (juhtumisi siis P) ei saanud temast varem mehele. Neid tuttavaid ja veelgi enam võõraid, kes mehele läksid, oli võrratult rohkem. Üks P ees või taga, vahet pole ju.
Ainuke, mis talle pisut rahulolu võis pakkuda, oli vast võimu tunnetamine - et keegi teda kuulas ja tema sõnade järgi tegutses. Aga kuna taoline tegutsemine iseenesest on võigas, siis nii toimiva inimesega ei taha mitte keegi edasi suhelda, ka mitte see sõbranna ise.
Algul võib ju naljakas näida teise kimbatusse ajamine mingi absurdse soovitusega. Kuid kui teine käitubki soovituse järgi, võib see lausa ehmatavalt mõjuda.

Vaata, peigmees "sõbrannale" väga meeldis ja ta ei talunud, et kuidas küll mina sain ja tema ei saanud.

Tema pidi ju ometi kena peigmehe saama, aga mitte minusugune tossike !

Minu meelest on see ainuke natukenegi arusaadav asi absurdses loos.
Üsna naiselik, et ollakse kade, kui ise ei saa ja sinust sinu arust viletsam saab.

Võim nüüd küll tähtis ei olnud, tal oli kõik need 13 aastat mu üle võim nagunii.

Kogu häda seisnes selles, et ta oli endale 16 aastat meeldivat peigmeest otsinud ja ei olnud leidnud ja järsku mingi nõmedik leidis !!!!!!!

Sul on ilmselt seda raske mõista, aga selle koha pealt tean teda hästi.

------------
Näiteks kunagi ammu võttis mind kena kutt tantsima. "Sõbranna" ja ta õde aga istusid ning õde peale pidu lausa sõimas ja mõnitas mind, et kuidas nii, minusuguse võttis selline kutt tantsima, mis tal arus oli.

---------
Arvad tõesti, et ta ainult võimu pärast passis 2 aastat hambad ristis minu pool.
Anekdoot ju.
Armukadedus ja kadedus oli see põhjus.

Ei mõjunud talle midagi ehmatavalt. Teadis väga hästi, et saab mind mõjutada.

Ja "sõbrannal" oli väga hea meel, kui me peigmehega lahku läksime.
"Sõbrannal" läks tuju järsku nii heaks, ta läks nii energiat ja särtsu täis.
Ennem oli närviline, löödud, et äkki me ikka jääme kokku.

Minuga ei suhtle peale meheleminekut sellepärast, et olin talle kogu aeg üks HÄDAABI PAREMA PUUDUMISEL.

Kui ma oleks peigmehega kokku jäänud, ega "sõbranna" minusse teisiti ei oleks suhtunud. Oleks vihane olnud, kuidas küll SELLINE NÕME KUJU sellise mehe sai.

no ja ongi teada asi, mis niigi kõigile ju ammu oli. mis siis nüüd edasi arutame?

Abi
Mina vaatan kogu aeg endasse ja süüdistan ennast täpselt samuti.

Olen ju palju kirjutanud, et alaväärsus ja süütunded olid minus ennem olemas.
"Sõbranna" lihtsalt kasutas neid ära.

Oma vigu, alaväärsust, komplekse, teiste naiste paremaks pidamist ei ole mina kunagi salanud.

"Sõbranna" on ju see, kes oma minevikku ja tegusid salgab.
Mina tunnistan kõike.

Probleem lahendatud
Ei ole ikkagi selge "sõbranna" pime viha mu vastu, kui mina temasse hästi suhtusin.

Arusaamatu on tema salgamine ja musta valgeks rääkimine . Milleks ? Kui minuga nagunii suhelda ei taha, võib vabalt ausalt kõik ära rääkida.

Kui keegi minusse hästi suhtub, olen ma südamest tänulik ja vastan samaga.

Kuidas saab heale halvaga tasuda ???????? Ei mõista.

Kuidas saab vihata kedagi, kes on samasugune nagu sa ise ????? Ei saa aru.

ju siis ikka polnud sinuga samasugune see su sõbranna. oli tugevam isiksusena ja manipulaatorina.
eks tal oli sügav hirm üksi jääda, kui sulle noormees tekkis.
ja ma arvan, et kõik olite ju noored, oleks noorena see täiskasvanu tarkus, oleks maailm hulga kergemini arusaadav ja endale kohandatav.

31-33a ei ole nii noor midagi.
Ei olnud me ju 20-sed enam.

Seda küll, et manipulaatorina oli "sõbranna" tugev. Ainult teiste peale ta hammas ei hakanud.
Ma olin AINUKE, kellega ta manipuleerida sai.

Ma ei suhtleks ilma hädavajaduseta P suguse inimesega sekunditki. Tore, et sõbranna uue elu leidis.

Mis siin imestada
Just sellise kuuleka tallaalusena olingi "sõbrannale" vajalik.

Sest ta oli samuti kompleksides ja teiste naiste poolt tõrjutud.

Tegelikult küll sa suhtleksid.
Nii hea, kui sul oleks keegi, kes täpselt käitub, nagu sulle vaja on. Nii kasulik ja mugav ju.

Ja kui piinleksid ARMUVALUS, küll sul oleks hea, kui oleks keegi minusugune ullike, kes su armuvalule leevendust tooks.

"Sõbrannal" oli mind just sellisena vaja.

Kujutad ette, kui nördinud ja armuvalus ta oleks olnud, kui ma oleks hoopis tema peigmehe asemel minema saatnud.

Ma olin "sõbrannale" sellisena VÄGA VAJALIK.

Kui ma oleks olnud südametu ja kalk, me üldse ei oleks suhtlema hakanudki.
Me lihtsalt ei oleks sobinud.

Nii et eksid.
Kui ma oleks "sõbrannale" otse öelnud: "ära riku mu õnne", siis me suhtlemine oleks lõppenud kohe.
See oleks olnud hoop "sõbranna" egole ja enesehinnangule.

Oma järjekordse kirjutisega kinnitasid mu arvamust.
Sa oled solvunud, et enam vajalik ei ole? Ju sa siis ikka nii tore ja vajalik ei olnud, ebakvaliteetne jalamatt.

Mina saan aru nii, et teil mõlemal, nii P sinul, kui sõbrannal, oli hullumeelne soov meeldida...olgutahes, kellele. Peaasi, et kellelegi, aga parem, kui rohkematele....
Olite mõlemad varases lapsepõlves ilma jäänud armastusest ja hellusest ja hoolimisest. Üks teist kasvas selle mõjul sinusarnaseks, kes oli valmis tegema kõike, absoluutselt kõike selle nimel, et oleks olemas keegi, kelle najal sai tunda teise kohalolekut ja lohutada end, et ma pole üksi, et keegigi mind märkab ja vahel mõne hea sõnagi poetab. Sa olid jah, valmis kasvõi roomama, pugema, peaasi, et see teine su kõrval oleks, sind piitsa ja präänikuga kostitaks, aga peaasi, et ta oleks ja jääks.... Sa olid valmis kasvõi tapma, kui sulle oleks nuga pihku pistetud ja räägitud, et tapa see inimene ja tõesta meie sõpruse ühtekuuluvust sellega, sest ainult meie kaks oleme kõige olulisemad ja jääme selleks, kuni surm meid lahutab....

Sõbranna, mingi lapsepõlve mõju tõttu kasvas samuti armastuse vaeguses, kuigi tema teadis, mida ta elult tahab. See oli perekond ja selle ta sai. Mis sellest, et peale 30 eluaastat, aga ta töötas selle nimel ja tahtis seda ja sai.
Ilmselt oli sõbranna lapsepõlves pidevalt kahe tule vahel, ta tahtis meeldida nii emale, nii isale nii võibolla veel kellelegi kallile inimesele ja selline mitme vahel enda tükeldamine õpetas teda varakult manipuleerima, olukordi läbi nägema ja enda kasuks ära kasutama...

Ma ütleksin, ainus, mis teil ühist on, on katkine, külm ja üksildane lapsepõlv.
Teie mõlema vanemad ei osanud mõista, et tilluke inimlaps vajab eelkõige armastust ja siis alles kõike muud...selleks, et temast kasvaks empaatiavõimeline ja teisi ja ennast armastav õnnelik inimene.

Tänu sellele te mõlemad ei armastanud ei ennast ega osanud ka armastada seetõttu teisi...
Oma sisimas aga vajasite armastust, otsisite armastust, vajasite tunnet, et olete vajalikud, et teist hoolitakse, et te meeldite...

Ja nii teid saatus kokku juhataski ja nii te klammerdusite teineteise külge nagu uppujad õlekõrre külge.

Sina rohkemat ei püüelnud, jäidki rahule kõigega, mis seostus sõbranna ja tema olemiste ja tegemistega.
Sõbranna aga püüdles ürgse kutse poole, pere, mehe ja lapse poole. Vaatamata tema mehelikule väljanägemisele oli temas rohkem ürgset naiselikkust kui sinus.

Sina polnud ei liha ega kala, sa olid rohkem millimallikas. Ükski ürgnaiselikkust killukegi omav naine ei lähe tapma oma last, et kellelegi, kes lihtsalt on keegi naine kuskilt, meeldida...Meeldidatahtmine oli sinus suurem elutervest perekonnast, lapsest....
Ja nüüd sa räägid müstikast...
Kus see veel on?

Mis siin imestada
Täpselt SELLISE JALAMATINA ma talle sel hetkel vajalik olingi.

Solvunud olen selle peale, mis ENNE me suhtlemise lõppu toimus: peigmehest lahkuajamine jne.

Kui ma ei oleks jalamatt olnud, siis ME EI OLEKS ÜLDSE SUHTLEMA HAKANUDKI.

Teili
Minul seda soovi ei olnud, sest TEADSIN, et ma ei meeldi kellelegi ja seda muuta ei saa.

Selle pärast ma nüüd küll hea ei olnud, et "sõbranna" minuga oleks.
Selline mõtegi ei tulnud mulle pähe.

Teadsin, et "sõbrannal" ei ole mitte kuhugi mujale minna, ta hüljatu nagu minagi.

Seda ma nüüd kindlasti ei arvanud, et olen hea ja "sõbranna" on minuga. Tõesti, niimoodi ma küll ei mõelnud.

Teadsin, et "sõbranna" on minuga parema puudumisel.
Ja et parem ei ole ta arust hea inimene, vaid enesekindel beibe-tüüpi naine.

Ei usu, et "sõbranna" ei saanud oma kodunt hellust. Arvan, probleem oli selles, et teised lapsed ei võtnud teda imeliku poisiliku välimuse tõttu omaks.

Teili
Su komm on väga huvitav, aitäh !

"Sõbrannale" olin meele järgi sellepärast, et uskusin, et ma PEAN tegema nii, nagu tema ütleb.
See oli mul nagu KOHUSTUS, kohustus olla tänulik naisele, kes minuga suhtleb ja ma olingi tänulik täiesti siiralt.

Jah, me suhtlesime teineteisega, sest me KUMBKI teisi tuttavaid ei saanud, teised põlgasid meid ära.

Mina seda tunnistan, aga "sõbranna" hakkas hiljem umbluud ajama, et ÄRAPÕLATU olin AINULT MINA.
Me mõlemad olime ju.

Oligi nii.
"Sõbranna" otsis endale paaniliselt meest. Mina ei otsinud kedagi, elasin hetkes ja üldse ei mõelnudki tuleviku peale.

Kui sa mitte midagi sõbrannalt ei oodanud ega eeldanud, mida sa undad siis kuude viisi? Ole tänulik, et sinuga veidi aega suheldi ja et ei saanud teoks sinu suurim hirm - paista või tunda end halva inimesena.

mis mõte kogu sel jural siin on? kas keegi nagu selgitaks? kogu see teema pole edenenud ju sentimeetritki..ja mis selle juraga siin peale hakata?
mis see eesmärk nagu oli?

Eesmärk on see, et P-l ei ole ühtegi tuttavat inimest terve elu jooksul olnud, kellega ta rääkida saaks ja sellepärast undabki siin ...

P, kuidas on võimalik, et selle pika elu jooksul ei ole sul tekkinud kellegagi mingitki isiklikku ja lähedast kontakti ja kõik on sind ära põlanud?? Nii hea ja osavõtlik inimene nagu sa meil oled ...

Mis on TEGELIK põhjus, miks see nii on läinud?
Mis krd termin see "ärapõlgamine" üldse selline on? Inimesed ei põlga üksteist ilmaasjata ... peab ikka väga pingutama, et kõik eemale hoidma hakkavad!!

Mida vanemaks saan mina ja mida rohkem lahkub minu tuttavaid inimesi igavikku, seda enam hakkan tundma täitmatut tühjust hinges. Tahaks niiväga pisutki aega tagasi keerata, lihtsalt selleks, et minna ja rääkida veel, olla veel, seni, kuni on, kellega... Lihtsalt minna ja olla olemas, kuniks võimalik.

Olen selle sama aasta algusest siiani kaotanud 5 olulist inimest

On liiga isekas keerata elavatele inimestele selg mingi mõttetu teo või sõnavahetuse pärast....sest kunagi hiljem, kui tahaksid minna ja öelda, et kogu see tüli ja arusaamatus, oh, et see oli nii mõttetu ja tühine kogu elu kõrval....siis võib olla juba nii, et polegi enam, kellele seda öelda..

Õõnsalt nukker on siis võtta näppu paar lilleõit ja minna kalmistuvaikusse ning rääkida oma jutud hauakääpal ja mõelda, et ehk tema hea vaim siiski kuuleb su sõnu...

Sellistel hetkedel tundub, et elu on üks paganama ülekohtune lüke ja mäng inimeste ja kogu elava suhtes. Siis tahaks karjuda ja uskuda tõemeeli, et üks ja ainumas tõde kogu universumis on armastus.....
Samas aga inimaju mõte kipub ka selles kahtlema, nagu kõiges, mida ei saa reaalselt tunnetada ega käega katsuda...

P, üksildaselt võib tunda end ka inimgrupis, ka kallite seltsis, asjade maailmas...igal pool ja igal ajal. Usun, et me kõik teame, mida tähendab üksildus, ainult, kas me tahame seda tunnistada...
Sellistel üksildushetkedel arutlen aina tihemini-- mis on elu mõte?!
Päris noorena tundus elul nii suur mõte ja eesmärk olema ja elada oli rõõm, aega nii palju ja tee nii pikk ees...
Mis on üleüldiselt kogu selle elamise ja piina ja rõõmu ja sõdade ja muude kannatuste, lõbu ja kõige muu mõte laias mastaabis....??
No pole kogu sel sebimisel ju mõtet.
Või on siiski??

Iga inimene mõtestab elu enda jaoks ise. Või siis ei mõtesta, oma vaba valik. Objektiivselt võttes on elu mõttetu, loeb vaid see, mida inimene on teinud, milliseid otsuseid elus vastu võtnud. Nii või teisiti lahkume siit ilmast kõik. Tuleb lihtsalt oodata. Igaühe jaoks saabub kord see päev, mis on samasugune nagu teised, ainult lühem.

Jajah
Seda teavad naised, mis neile minu juures ei sobi.

Headust ja vastutulelikkust peavad nii mõnedki rumaluse ja nõrkuse tunnuseks.
Mitte ainult "sõbranna".

Kirjutan sellepärast, et "sõbranna" käitumine väga häirib ja tekitab arusaamatust.

Kirjutangi TEGELIKEST põhjustest.

Mis mõttes peab pingutama ?

Ma võin kõikide naiste käske täita, kõikide meele järgi olla, aga ometi ei leia ühtegi naistuttavat.

Ei ole ma mitte midagi teinud, aga naistega kontakti ei saa.

Mis siin imestada
Seda olen palju kordi kirjutanud, et ma olingi tänulik.

TÄNUTUNDEST peigmeest ära saatsingi.
Ei ole vaja nähvata, et ole tänulik.
Seda ma ju olingi, vasatasel juhul oleks käitunud hoopis teisiti.

TÄNULIKKUS "SÕBRANNA" VASTU MU ELU JU HÄVITASKI.

Pole vaja nähvata.
Mu tänulikkus oli just nimelt mõttetu lollus, mis tegi mulle palju halba.

Tegelikult oli minust viimane idiootsus tänutunnet tunda, nii et ei ole sul vaja ilkuda.

Et siis ma pean su meelest tänulik olema, et "sõbranna" mu pereelu ja mu elu hävitas ???????????
Milleks ülbitsed.

Mis siin imestada
Peaksin olema täiesti õppimisvõimetu ajudeta d.biilik, kui ma ikka veel "sõbrannale" nn. "suhtlemise" eest tänulik oleks.

Mõnitada oskad sa väga hästi.