sa ei jäta ju järgi seda ahistamist selle naise suhtes. Ahistatust st. sinust, sai ahistaja. Tema õppis elust midagi, sina mitte. ja mis õnne sinusuguse suhtumisega teised inimesed kogeda saaksid. Õnn on, et see meeski prekonna sai, näib, et tal ei hakanud ju kuskilt sinupärast valutama, ja mis ema sa oleksid? hea, et mõni elu psühholoogiliste pingetega mittetoimetulev inimene vähem. sa ei saaks ju lapsele õpetada seda, mida sa ise ei valda st oleks ilmas üks õnnetu olevus rohkem.

Küll sind on lihtne provotseerida.

igast sinu kirjareast paistab välja lõputu egoism. sin u kannatused, sinu õnnetus ja olematu õnn. pühakuks ei taha minna vä? terve maailma hädada on köki-möki, aga sinu kannatused on nii kaunid ja õilistavad.

See on sinu arvamus
Kas siis see on selle alatu naise ahistamine, kui ma neid kurbi mõtteid kuidagi peast ära ei saa ja ennast piinan sellega ?

Muide "sõbranna" tunneks kindlasti mõnu, kui teaks, et ma siiani põen.
Oi, kuidas ta irvitaks, et näe, ullike ei saagi temast üle.

"Sõbranna" ju silmnähtavalt nautis minu põdemist ja kindlasti naudiks ka praegu.

Egoism
Kõik võivad oma kannatustest kirjutada, miks sa ei kirjuta.

Ehh, P
Jah on, sest see on minu jaoks emotsionaalselt valus teema.

Seda "sõbranna" ära kasutaski, et mulle võimalikult palju haiget teha.
Ainult ma ei mõista, mis haiglaslikku naudingut talle mu õrritamine pakkus.

No ei ole see normaalse täiskasvanud naise käitumine.
Kiusavad ja salvavad koolilapsed klassi nõrgemat.

Ma ei saa aru miks sa seda kõike tema enda käest ei küsi??? nagu ma juba eelnevalt mainisin,aeg on kätte maksta!!

terve ärimaailm, võimumaailm on üles ehitatud ükteisele ärapanemise printsiibil. kõige edukamad on tihti ka psühhopaadid ja neile meeldibki "eksperimente" läbi viia teiste inimestega.ega nad siis sellpärast ei põe.. ajuviga nagu öeldakse.

Ainult kõik teised ja mitte sa ise, on süüdi su mittemeeldivas elukulgemises. Selline on su veendumus ja terve see teema koosneb su süüdistustest, mida oma imestamiste ja arusaamatuste taha sokutada üritad.
Süüdistad oma vanemaid ja tädi valedes kasvatusmeetodites, sinuga suhelda mittesoovinud eakaaslasi, sõbrannat ja tagatipuks kõiki foorumlasi, kes sind, ERILIST, kuidagi mõista ei taha. Süüdistad ka kõiki naisi, kel SINU jaoks aega pole olnud ja jätkuvalt pole.
Kogu see värk tiirleb sinu isiku ümber, sina oled siin ja oma mõtetes kõige keskpunktiks ning ikka sa väidad, et sul EGO polegi.
Psühholoogiahuviline inimene võiks ju ikkagi teada, misasi see Ego õigupoolest on. Inimese areng kulgeb tungidele allumisest nende valitsemisele. Imikul on nälg, külm, paha olla, süllesaamise soov ja nii annab ta häälekalt teada oma tungist paremasse olukorda saamiseks. Tungid ei kao mitte kuskile ka siis, kui inimene on juba arenenud ning oma tunge valitsema õppinud. Tungide üle valitsemine tähendab organiseeritust, nende selekteerimast, võimalustele vastavat toimimist, kuid mitte seda, et tunge polegi.
Ego igal inimesel ongi selleks, et füüsilisel kehal ja vaimul on vajadused, milleta inimene lakkaks olemast. Kui ego ei tuletaks vajadusi meelde, mis veel siis sunniks inimest enda vajaduste eest hoolitsema?
Inimene peab ka igas mõttes arenema ja selleks on vaja tohutul hulgal igasuguseid kogemusi omandada. Läbi kogemuste ja teistega võrdlemise hakkab inimene mõistma maailma ja ennast selles. Selge see, et ei piisa vaid meeldivatest kogemustest. Teatavasti kasvuhoone mõnusates tingimustes üleskasvanud taimeke päris ilmas hakkama ei saaks. Nii sunnib inimese Ego teda ka olukordadesse (paneb vastavalt käituma), mis inimesele üldse ei meeldi.
Üldiselt on nii, et kui inimene on juba varasemast õppinud, siis samasse olukorda ta naljalt enam ei sattu. Kui õppinud pole, sattub ta samasse seisu aina uuesti ja uuesti ning iga kord veelgi räigemal kujul.

Miks sinu Ego lapsepõlves ja hiljemgi veel näiliselt lasi end maha suruda (murust madalam) ja samas oma tähtsust sel kujul väljendas, et sinu madalal olemisest sõltub sind ümbritsevate heaolu, on omaette teema. Nii või teisiti ei hakanud sa vastu (su Ego ei hakanud vastu), kui sulle tuhandeid kordi sisendati, et teised on tähtsad ja sinust paremad. Ju su Egol mingi plaan oli, kuidas ennast veelgi elujõulisemaks teha. Ja see õnnestus tal hästi. Sa pole õppinud oma tunge valitsema, allud neile ikka veel.
Sa pole õppinud vastutust oma elu eest enda õlule võtma, kõiges sulle mitte meeldivas on alati süüdi teised ja eriti see üks isik. Su Ego lausa mõnuleb ja annab sulle piskut kergendustunnet, kui siin sõbrannat kirud, ta kunagise käitumise üle imestad ning sellest arusaamatuses olles oma pahameelt väljendad. Mis su Egol sellest, et end vahel juhmiks nimetad, tema tunneb end ERILISENA, ainulaadsena, kõikvõimsana. Su Ego saab su üle valitseda, pannes sind uskuma, et ta imetilluke on.
Enda haletsemine ja sõbranna ning teiste süüdistamine näitab, et su Ego on vägagi elujõuline. Ta on kaval, andes sulle hetkelist kergendustunnet, kui siin kirjutad. Tegelikult ammutab ta sellest jõudu ning muutub aina tugevamaks. Juba praegu ei suuda sa mõista teisi inimesi, su Ego ei luba. Mis veel edaspidi saab, kui sa edasi lased tal enda üle valitseda? Su tung teisi süüdistada kasvab veelgi ning võimalus juhtohjad enda kätte haarata, aina väheneb. Ega keegi meist saa sind su elu eest ise vastutama panna. Seda saad vaid ise teha. Seni, kuni lased oma Egol end juhtida, seda ei juhtu.

P. to Issarist Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Just nimelt nii võrratust peigmehest ILMAJÄÄM
> ISE pärast hakkasin teisiti mõtlema.
>
> Jä
> rsku sain aru, milleks need süütunded ja ko
> hustused, kellele ja milleks mind nüüd üldse
> enam vaja on.

Sa ei jäänus ju peigemehst ilma - see oli sinu otsuse ja verbaalse sõnumi näol tehtud sihipärase tegutsemise tagajärjel tekkinud olukord - mitte mingi vääramatu jõud kuskilt kaugelt ei võtnud teda sinult ära. Pealegi, peigmehel oli tõenäoliselt ikka natuke aru ka peas, et suutis ise ka olukordi ja sinu võimet ja tahet sellest väljuda hinnata. Eeskätt paistab pole sulle endale sind vaja, sest sa ei liiguta enda heaks lil - le - gi! Kasuta nüüd natuke oma aju ja saa aru, et selle põhjal, mis sa siin rääkisid, puudub sul alus politsei poole pöörduda, sest pole kuriteo koosseisu - küll saab aga võtta tõkendi inimsele, kes tülitab telefonikõnedega või üritab kontakteeruda, hoolimata sellest, et talle on teada antud, et temaga suhelda ei soovita. Aga sina arvad millegipärast, et sul on "sada korda suurem õigus" võimude poole pöörduda.

M
Olen üritanud tema käest küsida.
Ta hakkab ka sogama, hämama, muud juttu tegema või pöörab kõik mõnuga RISTI VASTUPIDI, ise seda silmnähtavalt nautides.

Kõige rohkem naudib ta, kui kõik VASTUPIDI PÖÖRAB.
Sest näeb, et see ärritab mind kõige rohkem.

Mu meelest on see täiesti haiglane käitumine.
Mis mõnu pakub kellegi ärritamine, ma ei saa aru.

Kätte maksta mul ei ole mitte millegagi, minu jutt ja mõtted sellele naisele ei mõju.

Imelik
Ma ei süüdista oma ema, ta oli väga õnnetu inimene ja soovis mulle head, aga ei suutnud teisiti käituda.

Olen palju toonitanud, et ema ju tegelikult tahtis mulle head, aga oli hirmude küüsis.

Oligi minu süü, et ma ei suutnud õigel ajal selles välja tulla.
Et ma ei saanud aru, mis inimene tegelikult "sõbranna" on, nägin teda läbi roosade prillide.

Minu viga jah, et olin nende kinnisideede küüsis, mis mulle lapsena pähe raiuti.

Aga ega sellepärast seda ära kasutama ei pea.

Kui ma näen vigast, ma ei hakka ometi seda ära kasutama.

Kivike
"Sõbrannal" oli ju 13 aastat aega minuga suhtlemine lõpetada ja kõik oleks korras olnud.

Miks ta üleüldse suhtles inimesega, kellega suhtlemine mõjus tülitamisena ?
Kas keegi sundis või ?

Suhtlemine on tülitamine, aga ometi lähed sa selle inimese juurde koju ja muudkui jahud: sa oled mulle nii tähtis, jäta peigmees maha.

See et mina hiljem helistasin, on null selle kõrval, kuidas see naine mind ja minu elu tülitas.

Ja kui sa pead suhtlemist tülitamiseks, siis sa selle inimesega ju üldse suhtlema EI HAKKAGI, veel vähem ei lähe ta juurde koju passima.

Ütle nüüd ausalt.
Sind tüütab ja häirib kellegagi suhtlemine, aga ometi lähed ta juurde koju jahuma: sa oled mulle nii tähtis, nii kallis, jäta peigmees maha, ole ainult minu päralt.

Huvitav, et sa viimases lõigus kirjeldatud käitumist normaalseks pead.

Ja kui "sõbranna" tõesti ei tahtnud helistamist, vahetanud tel nr ära.
Aga ta ei teinud seda, sest ma olin talle nii ÜKSKÕIK, et minu pärast ei vaevunud ta küll midagi tegema.

Rääkimata sellest, et "sõbrannale" pakkus minu valu mõnu. Koihe päris naeris mu kannatuste üle.
Mul olid aga me kõnede ajal pisarad silmas, hoidsin vaeva pisaraid tagasi ja peale igat kõnet nutsin südamest, nii valus teema oli mu jaoks.

Või arvad, et olen miljonär, et jaksan lõpmatult helistada.
10-13 aastat tagasi oli kõneminut päris kallis ja telefoniarved maksin mina.

Ei pidanud üldse palju rääkima, aga pärast tuli kopsakas telefoniarve.

oletame, et oled nii 30 ja leidnud suure armastuse.

Siis ilmub välja nn. "sõbranna", kes hakkab sind veenma: jäta peigmees maha, sa oled ju nii tähtis sõbranna, kõige tähtsam.

Kui suhe on lõhutud, siis "sõbranna" EI TAHA sind enam tundagi.

Ja siis tõesti ei huvitaks, MIS MÕTTEGA ta sinu õnne ja pereelu hävitas, kui talle sind üldse vaja EI OLE ???????????

Ei usu, et sa ei oleks hämmingus ja segaduses.

P. veel Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Kivike
> "Sõbrannal" oli ju 13 aastat aega
> minuga suhtlemine lõpetada ja kõik oleks kor
> ras olnud.
>
> Miks ta üleüldse suhtles in
> imesega, kellega suhtlemine mõjus tülitamisena
> ?
> Kas keegi sundis või ?

No sama küsimus sullegi! :) Juba sajandat korda!

> > See et mina hiljem helistasin, on null se
> lle kõrval, kuidas see naine mind ja minu
> elu tülitas.

Saad sa aru, et oli, mis oli, nüüd on nüüd. :) Kui ta nii halb sõbranna oli ja sinu elu rikkus, mis sa soiud ikkagi ta järele? Kas on tema võimuses sulle mees tagasi anda või?

> Ja ku
> i "sõbranna" tõesti ei tahtnud helistamist,
> vahetanud tel nr ära.

Miks ma peaks tegema päris mitu kehaliigutust ja vahetama numbreid, ära lihtsalt helista.

> Mul olid aga me kõnede
> ajal pisarad silmas, hoidsin vaeva pisaraid
> tagasi ja peale igat kõnet nutsin südamest,
> nii valus teema oli mu jaoks.

A mis sa helistad inimestele, kes sinu üle naeravad ja sind nutma ajavad, pealegi telefonikõne saab iga sekund lihtsalt katkestada - ei pea kuulama seda paska. Aga sul on vaja ju, et pärast oleks ikka, mille üle halada - sulle ollakse veel võlgugi selel eest, et sa helistad inimsele, kes sinult kõne saada ei tahagi.

P. veel to Kivike Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> oletame, et oled nii 30 ja leidnud suure a
> rmastuse.
>
> Siis ilmub välja nn. "sõbranna
> ", kes hakkab sind veenma: jäta peigmees mah
> a, sa oled ju nii tähtis sõbranna, kõige t
> ähtsam.
>
> Kui suhe on lõhutud, siis "sõb
> ranna" EI TAHA sind enam tundagi.
>
> Ja
> siis tõesti ei huvitaks, MIS MÕTTEGA ta sin
> u õnne ja pereelu hävitas, kui talle sind
> üldse vaja EI OLE ???????????
>
> Ei usu
> , et sa ei oleks hämmingus ja segaduses.

Ma oleks sitaks hämmingus ja segaduses kõigepealt siis, kui mu sõbranna midagi sellist nõuaks ja saadaks ta ilmselt siiski mingi mõtlemisja järel p...sse - inimene, kes midagi sellist nõuab pole minu sõprust väärt. Sinul on sõbrad selleks, et nad sinu eest otsustaks ja sinu eest vastutaks, mina sõbrustan teistel alustel.

12 lk veel jäänud, pingutame-pingutame.

Inimene, kes minu kõnet ei soovi, ei tulegi mu juurde meelitama, kui tähtis sõbranna ma olen, jätku teised lähedased inimesed maha.

Selle naise käitumine on ju palju absurdsem kui minu oma.

Mina soovisin ainult teada, miks ma oma elus kõigest tema palvel loobuma pidin, kui mind talle vaja EI OLNUDKI.

Mõtle ise.
Inimene, kes teisega suhelda ei taha, ei lähe iial ta juurde meelitama, kui tähtis ta sulle on.
Isegi mitte nalja pärast.

See on nii haiglane ja ebanormaalne.
Ma ise olin muidugi ka ebanormaalne.

Kui sa inimesega suhelda ei taha, peaks ju tema eraelu sulle ka ÜKSKÕIK olema, aga talle ei olnud ju.

Kas sa ei tahaks teada, miks keegi su elu hävitas, keegi, kes sind tundagi ei tahagi ???????

Loogiliselt on inimestel ükskõik, kuidas keegi elab, kellega suhelda ei taheta.

Ei minda ju kellegi poole meelitama, kes vastik on. Hoitakse ju eemale.

Olen kindel, et sellises olukorras oleks enamus inimesi hämmingus.

P. veel to Kivike Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> oletame, et oled nii 30 ja leidnud suure a
> rmastuse.
> Siis ilmub välja nn. "sõbranna",
> kes hakkab sind veenma: jäta peigmees maha,
> sa oled ju nii tähtis sõbranna, kõige t
> ähtsam.

Jaa, täitsa normaalne on teha kõik, mida mingi sõbranna tahab. Ma ka teeks kõike. Müüks vanaema mustal turul maha, pistaks pea ahju, viskaks elu armastuse ukse taha ja hävitaks sündimata lapse. Kõik ju teeksid nii, see ongi normaalne. Sõbranna nõuab ju, mis teha siis. Egas sõbrannale saa ju ära öelda ega teda kukele saata.

Mõne inimesega suheldes võib vingumürgituse saada.

Saad vingumürgituse, aga ikka lähed selle vingumürgitaja koju lunima: sa oled mulle kõige tähtsam sõbranna, jäta mees maha, sa oled kõige-kõige tähtsam mulle.

Kusjuures "sõbranna" KORRUTAS seda 2 aastat jutti väga palju kordi. Pea iga päev tuletas meelde, kui tähtis sõbranna ma talle olen.

Kui sa oleksid olnud minu asemel, räägiksid praegu teist juttu.
Sul on lihtne ülbitseda, sa ei ole selle olukorraga seotud olnud.

Kui see mees oleks sulle kuidagi tähtis olnud või sa temast midagi pidanud, siis sa poleks tema kõrvalt veel teisi mehi magatanud.

Õde
Tundsin ju, et kõik teised naised on seda meest palju rohkem väärt, sest ma olen ju sündinud ebard.

Ning "sõbranna" aina SUURENDAS seda arvamust.

Ma ise uskusin ka, et rikun peigmehe elu ära ning "sõbranna" võimendas seda arvamust.

Kui peigmees mulle helistas, siis "sõbranna" tõsiselt vihastas, et miks ta sulle helistab, kas teisi naisi ei olegi, helistagu teistele naistele.

Mul nii hästi on meeles, kuidas "sõbranna" peigmehe helistamise peale närvi läks.

Ah ära seleta.

Õde
Täpselt nii ma tundsingi.

Kuna ma nagunii uskusin, et teised naised on seda meest rohkem väärt, siis ma ei suutnudki mõelda, et hoian teda endale.

Ja "sõbranna" aina toitis seda mõtet.

Tundsin, et mida peigmees minuga peale hakkab, tal hakkab minuga IGAV, teiste naistega on palju huvitavam.

Nii ma tundsin ja "sõbranna" muidugi suurendas neid mõtteid.

Peale lahkuminekut muidugi kahetsesin, et nii tundsin ja "sõbrannale" allusin, aga siis oli juba HILJA.

Koos olles veel ütlesin peigmehele, et tal hakkab minuga igav, ma ei oska teda lõbustada nagu teised naised.

Uskusin, et kõik teised naised teevad oma peigmehe elu hästi põnevaks ja seiklusrikkaks, aga MINA EI OSKA.

Kuidas psühhopaati ära tunda?

Hare test koosneb 20 iseloomulikust tunnusest, millest kaheksa on niisugused, mille järgi saab määratleda tippjuhist psühhopaadi tüübi. Need kaheksa joont on:

1) sarmikus ja libekeelsus,

2) ületähtsustatud ettekujutus endast ja enda olulisusest,

3) patoloogiline valetamine,

4) manipuleerimine,

5) võimetus tunda süüd ja kahetsust,

6) tunnete teesklemine,

7) empaatiavõime puudumine,

8) võimetus vastutada enda tegude eest.

no sa P näed, et paljud hädavajalikud omadused on sul täiesti olemas.

Milline omadus minus olemas on ?
1. Sarmikas ja libekeelne ma ei ole, pigem saamatu ja reaalis üsna sõnakehv.

2.Jah, teiste jaoks on muidugi ükskõik see lugu ja maailma mastaabis ka.
Aga eks iga naine tahab õnnelik olla, pere luua.
"Sõbranna" ka ju väga tahtis, ta otsis palju aastaid paaniliselt suurt armastust.

3. Kahjuks kõik nii oligi, mitte midagi muuta ei saa, minevikku teiseks ei tee, aega tagasi ei keera.

4.Manipuleerimine. Ei tulnud selle pealegi, et ma midagi öelda tohin.
Nüüd jah julgen, aga siis mitte.

5.Ma ju kahetsengi nii väga ja olingi süüdi, et "sõbrannale" allusin.
Aga ega siis seda sellepärast "sõbranna" ära kasutama ei pea.

Nagu ta mulle hiljem ütles: sõbranna ongi kõige tähtsam, aga EGA ME SELLEPÄRAST SUHTLEMA EI PEA.

See on mu meelest hittlause.

6. Ei teeselnud midagi. Tundsin kohustust nii käituda.

7. Empaatiat saab vist tõlgendada mitut moodi.

Aga kas see ei olnud empaatia, kui mul "sõbrannast" kahju oli, et kuidas ta ükski ja mul peigmees.

8. Mina ju üksinda vastutangi, "sõbranna" ju naerab mu üle.

Mängu ilu
Usun, "sõbranna" teadis ilma ütlemata, et mulle tõelise käki kokku keeras.

Isegi kui ma talle seda iial ei oleks öelnud, ta teadis ju.

Jäärapäisus
Kui ma oleksin olnud empaatiavõimetu, oleksin selle naise nina ees ukse ilma süümepiinadeta kinni löönud.
Aga kahjuks mu südametunnistus ei lubanud seda.

Kus mul jäärapäisus oli, kui mängu juhtis "sõbranna" ja mina tegin seda, mida TEMA TAHTIS.

Nüüd ma lihtsalt jubedalt kahetsen ja soovin elu tagasi keerata, aga ei saa.

Seda ju soovingi, mõista seda naist, MIKS ta nii absurdselt käitus, MIKS tal seda vaja oli.

Mina soovin tema ajutegevust mõista, tema minu oma ei soovi.
Teda üldse ei huvita, miks ma talle allusin.

Julmade mängude võlu
Reaalis ei olegi mitte kellegagi sel teemal rääkinud, ei olegi võimalust.

Ja kardan ka, et hakkan nutma ja teen enda lolliks.
Ühes kohas olen rääkinud, arsti juures, seal hakkasingi nutma, nii piinlik oli.

Julmade mängude võlu
Mõni vana töökaaslane arvab siiani, et me suured sõbrannad.
"Sõbranna" käis siis vahel mu töö juures.

Ma ei hakanud ütlema, et sõbrannad ei ole me iial olnudki. Oleksin muutunud emotsionaalseks, ei soovi teise nina all nutma hakata.

see kõik toimub sinu peas ja teistel on sellega vähe pistmist. mõtle, kui see sõbranna oleks kogu aeg rääkinud sulle tundmata võõramaa keeles, kui see ludru peigmees oleks rääkinud võõramaa keeles, ja siinsed kirjutajad ka keeles, mida sa ei valda, kas oleks midagi teistmoodi?
kogu see jama siin on ikka sinu enda mõttetöö vili.
miks see kannatamine sulle nii hirmsasti meeldib?