Tundub, et inimest lükkab käima hunnik kohustusi. Kui pole aega mõelda iseendale, ega sellele, mida sa tahad, vaid tuleb joosta ja tegutseda, sest kohustused nõuavad, siis elad justkui selle nimel, et ükskord ometi tuleb aeg maha istuda ja teha seda, mida hing ihaldab. Ja kui see aeg ja võimalus on käes, siis tuleb välja, et hing enam ei tahagi midagi:) Kõik on nii tühine, et ei viitsi ja ei taha midagi, kedagi. Valik on meeletu, võimalusi liiga palju - kõike niikuinii ei jõua ja juba nende võimaluste rohkus väsitab. Internet ka väsitab meeletult. Infoküllus väsitab. Nii palju tühja infot - kõike on liiga palju. Tahaks väga, väga lihtsat elu, rahu, kindlustunnet, ollagi iseendaga ja tunda iseendaga olemisest lihtsat rahulolu ja rõõmu. Ärgates tunda rõõmu oma väikesest elamisest, et uni on olnud rahulik, et taas on uus päev, et võib kohvi teha või põõnata voodis veel ja veel ja lihtsalt mõtiskleda. "Tere tulemast armas mina ise, ilusat hommikut sulle, kas magasid hästi? No mõnule veel natuke, ehk jõuame keskpäevaks mõne huvitava mõtteni, millest kinni haarata, ära muretse, veel on liiga vara, et olla päevast juba vaimustuses ja end käima lükata. Milline vabadus. Maailm ei jäägi seisma ilma minuta. Ma polegi maailmanaba, vaid üsna tühine täpike aja igavesest voost. Mul on kodu, mul on süüa, mul on juua ja mul on lõputu aeg iseendaga koos olemiseks." Ja algabki uus elujärk. Mind ei käivita enam tegutsema teised, mind ei sunni enam kohustused. Kas ma siis tõesti olen ilma nende väliste käivitajateta justkui väärtusetu?
Jeesus ütles: "Pange tähele lilli, kuidas nad ei ketra ega koo; aga ma ütlen teile: Saalomongi kõiges oma hiilguses pole olnud nõnda ehitud kui üks nendest!" Aga milleks? Mis kasu on kõigest sellest priiskamisest, sellest ilust, mis on ilma meie vaeva ja mureta olemas. Võiks ju olla, et maailm vajab meid, väga vajab, kohe ei suudagi ilma meieta edasi kesta :) Aga ei. Astud kõrvale ja kõik kestab edasi. Näed siis - sõbranna joob, ei muretse ta selle pärast, et kas sulle see meeldib või mitte. Ta ei püüagi pingutada, et sulle meeldida. Mõtleb vaid, et kui tahad mind kantseldada, siis palun - siin ma olen. Kui mitte, siis keri...
Äkki on see aeg palju rikastavam tegelikult meie elus kui me ise seda mõistame? Aeg otsida oma elu mõtet. Mis on siis üldse ühe inimese elu mõte? Kui on olemas igavik ja Jumal, siis oleks ka viimane aeg ennast nendesse asjadesse pühendada. Seda näitab see 47+, ei tujutust. Tujutus on juba lapstel olemas, kes ei viitsi midagi ja kelle lõbustamiseks peab lapsevanem endast kõik andma tänapäeval - varem saadeti laps lihtsalt õue, ja oli tal mängukaaslast või mitte, see ei omanud mingit tähtsust. Ta pidi ennast ise lõbustama.