Logi Sisse

Teata kohatust postitusest - moderaator@delfi.ee
Perekond
Kas armastus võib tulla tagasi?
 
MB 27. detsember 2010, kl 22.22
"1. Mis tähendab olla nii hea naine kui võimalik? "

Marriagebuilders soovitab sinu olukorras olevale inimesele sobivat plaani (Plaan A, ehk nn piitsa ja prääniku plaan):

http://forum.marriagebuilders.com/ubbt/ubbthreads.php?ubb=showflat&Number=2447169&page=1

a) Täidad oma mehe emotsionaalsed vajadused max 1 kuu jooksul nii palju kui võimalik midagi vastu lootmata/ootamata.
b) Teed afääritamise võimalikult kibedaks.


"2. Kui afäär on sõltuvus, mitte armastus(kuigi mees nt. arvab teisiti), siis miks saavad osadest afäärisõpradest lõpuks ikkagi abieluinimesed?"

Saavad ikka, muidugi, nii nagu said neist ka kunagi afääritajad. Kuid sellise abielu õnnestumisprotsent on kaduvväike (ja ma ei räägi siin õnnestumisest kui lihtsalt abielu koospüsimisest!), suhte hävitab seesama, mis selle suhte aluseks kunagi sai: valetamine.

Väljavõte Frank Pittmani väga heast raamatust "Private Lies":

ROMANTIC INFIDELITY

Surely the craziest and most destructive form of infidelity is the temporary insanity of falling in love. You do this, not when you meet somebody wonderful (wonderful people don't screw around with married people) but when you are going through a crisis in your own life, can't continuing living your life, and aren't quite ready for suicide yet. An affair with someone grossly inappropriate - someone decades younger or older, someone dependent or dominating, someone with problems even bigger than your own-is so crazily stimulating that it's like a drug that can lift you out of your depression and enable you to feel things again. Of course, between moments of ecstasy, you are more depressed, increasingly alone and alienated in your fife, and increasingly hooked on the affair partner. Ideal romance partners are damsels or "dumsels" in distress, people without a life but with a lot of problems, people with bad reality testing and little concern with understanding reality better.

Romantic affairs lead to a great many divorces, suicides, homicides, heart attacks, and strokes, but not to very many successful remarriages. No matter how many sacrifices you make to keep the love alive, no matter how many sacrifices your family and children make for this crazy relationship, it will gradually burn itself out when there is nothing more to sacrifice to it. Then you must face not only the wreckage of several lives, but the original depression from which the affair was an insane flight into escape.

People are most likely to get into these romantic affairs at the turning points of life: when their parents die or their children grow up; when they suffer health crises or are under pressure to give up an addiction; when they achieve an unexpected level of job success or job failure; or when their first child is born-any situation in which they must face a lot of reality and grow up. The better the marriage, the saner and more sensible the spouse, the more alienated the romantic is likely to feel. Romantic affairs happen in good marriages even more often than in bad ones.

Both genders seem equally capable of falling into the temporary insanity of romantic affairs, though women are more likely to reframe anything they do as having been done for love. Women in love are far more aware of what they are doing and what the dangers might be. Men in love can be extraordinarily incautious and wining to give up every-thing. Men in love lose their heads-at least for a while.
 
MB 27. detsember 2010, kl 22.30
hmm - tegelikult väidangi, et kõik afäärid on oma põhiolemuselt identsed, jutt, mida afääritajad räägivad, on identne, reaktsioonid on identsed ning seepärast saabki olukorda lahendada sarnast strateegiat kasutades.

Kõik see on juba kuskil läbi mängitud ja seepärast ei ole ka mõtet unistada oma seisu unikaalsusest ja uhkest eripärast. Sisetundest lähtumine on teemaalgataja just sellisesse olukorda viinud, kus ta praegu on ja ei ole eriti mõistlik sama teed jätkata.

Ja ei räägi minagi siin miskit originaalloomingut, kõik on puha lõika/kleebi marriagebuilders.com lehelt. Mis minu abielu jaoks on osutunud elupäästjaks.
 
Cruz 28. detsember 2010, kl 15.31
Kusjuures need marriagebuilders punktid ongi tegelikult enamvähem see, mida ma olen püüdnud teha, noh, "piitsa" osa on ehk pisut unaruses võrreldes "prääniku" osaga, aga siiski mitte täielikult. Ja arvan, et esialgu sellest piisab. Sest mida rohkem ma meie elu kõrvalt vaatan, siis seda vähem usun, et mu mees kõik selle väga kergekäeliselt kõrvale viskab ja uuega katsetama hakkab. Sest kui tal on vähegi mõistust peas, siis näeb ta isegi, et ühel hetkel oleks ta selle uuega samas kohas.
Ja no see lõiguke Frank Pittmani raamatust on lihtsalt super. Arvan, et söödan selle ühel hetkel ka mehele ette, tegelikult olen midagi sarnast talle juba isegi rääkinud.
 
riine 28. detsember 2010, kl 19.16
mis marriage buidlers jama...kõik suhted saavad ju alguse armumisest ise te ka ju alguses armusite, miks see armastus, mis on nüüdsekas aastaid kestnud ja mille jooksul lapsed tulnud jne. on õigem kui see järgmine??
Kas see ei tundu kuidagi liiga kristlik bs, et see esimene on see õige : ole ühega, lepi sellega ja ära tekita probleeme. Ei saagi enam ümber mõelda??
SUHTED EI OLE TÖÖ, sest muidu saaksite te selle eest palka, see on nauding, õnn.
Te ei jää ju lõbustuspargis karussellile sõitma, kui tegelt oksemaik suus juba on??

Nii ei saa mõelda (ega öelda),et ah järgmisega tuleb sul niikuinii sama jama,see ei pruugi alati nii olla ...neid inimesi, kes on kuulanud oma südant ja võtnud ette suured muutused on end lõpuks avastanud uuest ja palju õnnelikumast suhtest. Miks ennast negatiivselt häälestada?
Ma ei tea, mis see armastus täpselt on, aga nii palju ma tean, et see ei ole liinitöö ja seda ei saa programmeerida.
 
Cruz 28. detsember 2010, kl 20.21
Eks see ongi igaühe oma otsus - kes tahab teha tööd, et kadunud armastus üles leida, kes tahab käega lüüa ja uuega proovida. Ja ehk lähebki paremini, seda ei ole võimalik ette teada. Aga mina näiteks ei usu sellesse, et ühel päeval on armastus lihtsalt otsa saanud. Ta võib olla varjusurmas, aga teda on võimalik uuesti ellu äratada kui selleks on motivatsiooni ja tahtmist. Kui armastus on üldse olemas olnud. Kui on aastaid harjumusest koos elatud, siis on lugu muidugi teine. Aga põhimõte on, et ega alati ei ole uuega katsetamine sugugi kergem valik.
 
anni 28. detsember 2010, kl 22.21
Mõttetu on teemaalgatajat üles kruttida, teine niigi lapseootel ja nõutu, samas püüab vapper olla. Ära muidugi hakka teise naisega kontakti otsima. Mõtle rohkem endale ja mitte mehele. Kui usud, et asi laheneb positiivselt, siis lahenebki ja kui hakkad ussitama ja virisema, tõmbad magnetina negatiivst ligi. Pea vastu!
 
mirr 29. detsember 2010, kl 00.09
olen anniga 100% nõus! heaga saab alati paremini kui halvaga. ja ei peagi niivõrd mehe vastu olema hea, aga enda vastu. siis on kõik võimalik ;)
 
Epp 29. detsember 2010, kl 05.01
Lapse sünd perre kunagi ei paranda mõranenud suhteid, vaid pigem süvendab lahkukasvamist. Sinu poolt oli vale rasestuda, kui teadsid, et mehel kõrvalsuhe. Lapsega meest kinni ei hoia, seda võivad sulle kõik elukogenumad naised rääkida. Kui aga mehe kõrvalsuhe tekkis siis, kui juba olid rase ja mees rasedusest teadlik, siis sellist meest pole mõtetki kinni hoida, kes naisele niigi haavatavas olukorras piltlikult öeldes noa selga lööb.
 
MB 29. detsember 2010, kl 11.11
riinele -

Kas sa lugesid ka minu soovitatut või lahmid niisama?

Kuskil pole seal öeldud, et esimene suhe peab olema viimane. Kuid kui juba abiellud, siis see on pühendumine ja lubadus olla teisega elu lõpuni.

Suhted on kindlasti sesmõttes töö, et niisama istudes ja lootes, et kõik hea iseenesest juhtub, kaob armastus ruttu. Ei ole olemas selliseid suhteid, mis püsivad mittemillelgi, see on muinasjutt. Armumine on loomulikult hea ja õige algus suhtele, kuid elu pakub mõõtmatult palju edasiminekut võrreldes sellega. Partneri emotsionaalsete vajaduste täitmine on ainuke, mis armastuse säilimise tagab.

Cruz- see, et piits unarusse jäänud on, lubabki sel jamal jätkuda. Põhimõtteliselt annad sa signaali, et see olukord on sinu jaoks siiski väljakannatatav.
Veel - truudusetu inimese "koolitamine", mida plaanid, ei anna tulemust. See mida ma juba pikemat aega üritan siin rääkida on, et armunud inimesel ei ole mõistust peas, sa ei saa eeldada temalt mõistlikke otsuseid. Need tulevad alles siis, kui kõrvalsuhe on lõppenud ja kontakt on välditud nädalaid.
 
riine 29. detsember 2010, kl 15.27
Ei lahmi :) ju ma olen naiivne lihtsalt.
Kui see abiellumise otsus (see lubadus igaveseks...) on tehtud selles samas armupsühhoosis, siis ei ole see ka teab mis usaldusväärne ja vettpidav otsus ju!??

Aga ses suhtes ma olen Eppuga nõus,et kui mees raseduse ajal "kõrvalepõike" teeb siis on sul autor ilma temata parem, sellist asja ei saa lihtsalt andeks anda.
 
Daah 29. detsember 2010, kl 16.03
Riine, armumine on hea eeldus abieluks ja õige asi, kui inimesed on selleks vabad, mitte abielus. Samas, kui sa oled armunud abieluinimesesse või abielus peast kellessegi, kes pole sinu abikaasa, siis ei saa seda õigustada sellega, et ju õige asi, sest olen armunud. See "südant ei saa sundida" põhjustabki nii paljude perede purunemise, sest esiteks inimesed enam ei hooli oma püsisuhetest ega väärtusta ka teiste omi, ammugi ei hoolita, kui paljude kildudega lapsed peaks edasi elama.

Abielludes ei luba sa mitte aina armuda ja armuda, vaid armastada oma naist/meest, kuni surm teid lahutab, olla talle ustav heas ja halvas. Armumine ja sellest tulenev inerts veab paari tavaliselt läbi esimese kahe aasta, siis saabubki enamikule hall argipäev, hakatakse üksteise vigu nägema, nägelema, vinguma ja virisema. Ja armastus saab otsa. Kus see õnn ja nauding siis on? Samas see ei pruugi otsa saada, kui tead ühtteist selle hoidmisest ja kaitsmisest. Marriagebuilders.com on selle poolest hea koht, et annab lootust ka kõige keerulisematele paaridele. Minu poolest anna sellele või liinitöö nimi, aga see on süstemaatiline ja täiesti ausalt abielludes valitud tegevus. Mitte ühegi teise tunnistusega ei ole nii, et see antakse kätte enne kvalifikatsiooni saamist - abielutunnistus on ainuke. Nii et abielu käigus õpidki - kuidas hoida oma armastust, et mitte esimese hädaga püssi põõsasse visata.
 
Cruz 29. detsember 2010, kl 18.01
Olen eelpoolkirjutanuga 100% nõus, just nii see ka minu meelest ongi, aga kahjuks tundub mulle, et naised on selles suhtes mõistvamad, meestel löövad lained kergemini üle pea, tekib rutiin ja arvamus, et nüüd ongi armastus otsas ja ka probleemidest rääkima ei kipu nad nii kergelt. Kummaline tegelikult, et meie ühiskonnas niivõrd kergekäeliselt suhtutakse abieluvälistesse suhetesse, tean, et mehe tuttavad, kes asjast teadlikud on, suhtuvad pigem heatahtlikult, et "oi, kui tore, leidsid armastuse". See on minu jaoks täiesti hämmastav. Ja ma olen üsna kindel, et kui tutvusringkond suhtuks sellesse olukorda halvustavalt, siis ei oleks see suhte arendamine sugugi nii meeldiv olnud. Aga kahjuks mina nende arvamust mõjutada ei suuda.
Epp, kõrvalsuhe tekkis raseduse planeerimise ajal või kuskil selle aja kandis kui ma rasedaks jäin, aga suhtest ma siis veel teadlik ei olnud. Nii et rasestusin teadmisega, et laps on meil ühiselt ja armastusega plaanitud.
Igatahes olen ma meest nüüdseks ikka päris kõvasti "töödelnud", rääkinud, kirjutanud, nutnud, sõimanud, ähvardanud lahkuda (järgmine etapp ilmselt ongi kohvrite pakkimine kui see suhe ikkagi jätkuma peaks). Ma loodan, et miski on ka kohale jõudnud ja me ei lõpeta oma abielu ühe mõttetu armumise pärast. Muideks, meie abielu ei saanud alguse armumise lummas, vaid alles 2 aastat peale tutvumist ja suhte alustamist.
Mulle väga meeldis see lõik Frank Pittmanni raamatust, olen temaga täiesti nõus, olen oma tutvusringkonnas näinud juhtumit, kus "vana" naine vahetatakse uue, "tõelise" armastuse vastu ning kuidas ka see suhe 4-5 aasta möödudes täielikult puruneb, sest armastusest pole enam midagi järgi. Väga mõtlemapanev.
 
Amor 29. detsember 2010, kl 18.23
Armastus võib kindlasti tagasi tulla! Ei olegi nii vähe neid paare, kes mõne aasta möödudes taas teineteist leiavad. Palju oleneb lahkumineku põhjustest mõistagi. Palju oleneb sellest, milliseks kujuneb kummagi osapoole edasine elu. Kuid võimatut poole selles uuesti armastuse tekkimises midagi.
Iga uus armumine on ju võimas ja kõige-kõige õigem ja ilusam. Sellel ajal unustatakse paljud muud olulised detailid ära, mis elus äärmiselt suurt rolli hakkavad mängima. Ning kui o n olnud eelmises suhtes armastus, siis kerkib see taas pildile. Sageli on just mõned ajad hiljem armastusele tagasi vaadates inimesel see heureka, et ikka see inimene oli tõeliselt õige kaaslane.
 
Daah 29. detsember 2010, kl 18.36
Afääridest sündinud suhted purunevad sageli sellepärast, et süütunne oma alatute ja haigete tegude pärast võtab ühel hetkel võimust ning selle teadmisega on kaineks saades küllalt keeruline edasi elada. Karmabuss peatub igaühe juures;-)
 
to MB 29. detsember 2010, kl 20.56
Aga mida teha siis, kui kõrvalsuhe lõpeb nt. aastaks ja siis taas üks pool võtab teema üles. Ja nii mitu korda? Ja saab vahepeal nagu tõesti lõpparve tehtud. Armastus?
 
Nelli 29. detsember 2010, kl 21.48
See on õudusunenägu! Sellepärast on raske esitada ultimaatumit - vali mind või teda - kõrvalsuhe hakkab aastakese pärast uuesti susserdama ja õudus ei lõpe iial. Kõige parem oleks, kui asjal oleks loomulik lõpp - harilikult tähendab see mehepoolset jahedust. Naistel on 100 tuju, iga päeva jaoks uus.
 
jah 29. detsember 2010, kl 22.30
meil ongi nii, et suhe tuleb ikka ja jälle üles ning halb on see, et naine lõpetaks kui mees seda teeks. Aga ei.
 
MB 30. detsember 2010, kl 10.06
to MB -

Kõrvalsuhte lõpetamine ei ole lihtne. Lõpetatuks saab selle alles siis väita, kui kõik kontaktid on välditud ja kanalid kinni. Muid saab olukorda võrrelda endise alkohoolikuga, kes mööda baare jõlgub ja ükskord ikka murdub.

Kas siis kui teine pool uuesti külje alla ujub, kas siis on kohe kohustus uuesti petmist alustada? Või, et kui üks väidab, et on armastus, et siis on ka petmine õigustatud?

Või ma ei saanud küsimusest aru.
 
möira 30. detsember 2010, kl 11.55
Armumine võib ka kolm aastat kesta ja peale armumist ei tule alati armastust. Seda tasub meeles pidada.
Cruz, kohutav mees sul. Kuidas suudab nii käituda? Mina ei tahakski sellist.
 
fakt kui selline 30. detsember 2010, kl 12.17
Suur osa mehi läheb niiöelda kergema vastupanu teed. Kui armukkesega suhte jätkamine tundub kergem, lõbusam ja muretum, siis mees on väga kergelt võimeline oma naise maha jätma.
Ei ole just palju mõistust ja oidu vaja, et selline otsus teha. Reegline kõrvalsuhte tegelane tundub ju palju lihtsam ja toredam. Iga algus on lilleline. Ning mida vähem sotsiaalse ajuarenguga mees, seda kiiremini armukese kasuks otsustatakse. kehtib muidugi mõlemast soost kõrvalsuhete harrastajate kohta. Pole need naised ka paremad.
On teatud sort inimesi (mehi enam kui naisi) kelle elus ongi vaid lühiajallised suhted, paar- kuni 4 aastat kestvad suhted ja neid siis vastavalt inimese vanusele ohtrastti. Iga suhte lõpetamiseks on neil võimsad ja nende meelest ülikaalukad põhjused rääkida. Reaalsus aga on, et inimene pole võimeline muuks, kui pööraseks ja muretuks eluks.
Ega inimene ise ei saagi sinna midagi parata. Tema mõttemaailm ja mugavusaste ei lase tal teisiti elada. Nad on loodud minema kergema vastupanu teed, mitte lahendama probleemi ja edasi arenema.
Armastus tuleb tagasi ikka. Vähemasti onn see vägagi võimalik.
Mu oma hea sõber on peale kümmet aastat ringiga tagasi oma kolmanda naise juures. Kümme aastat läks tal aega veendumaks, et see armastus oli olnud õige. Nüüd on nad koos olnud 3 aastat, ei teagi kas ületab mees oma kuldse kolme aasta piiri või siblib jälle armukese, kes jälle on "see kõige õigem."
 
p2tu 30. detsember 2010, kl 12.24
Minu mees pettis mind ka, korduvalt. Arvasin, et saame üle. Saimegi, kuni ühel päeval taipasin, et minu tunded tema vastu on kadunud. Kadusid, sest ma ei suuda teda enam usaldada, mitte kunagi.Nüüd sain aru, kui mulle öeldi, et see suhe laguneb varem või hiljem.
 
P2tu lisab 30. detsember 2010, kl 12.26
p2tu Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Minu mees pettis mind ka, korduvalt. Arvasin, et
> saame üle. Saimegi, kuni ühel päeval taipasin,
> et minu tunded tema vastu on kadunud. Kadusid,
> sest ma ei suuda teda enam usaldada, mitte
> kunagi.Nüüd sain aru, kui mulle öeldi, et see
> suhe laguneb varem või hiljem.

Lisan veel, et olime koos 6 aastat.
 
to MB 30. detsember 2010, kl 17.49
täpsustan, et väidetavalt on neil mõlemal omavaheline tõmme ja armastus, lihtsalt aeg-ajalt tunneb naine suuremat süütunnet ja suhe katkeb. Naine väidab, et armastab võrdselt nii minu kui oma meest, kuigi tunneb, et mu mees päriselt ta ellu nagu ei kuulu(süütunne?). Siis aga ühel poolel kannatus katkeb ja kõik algab taas.
 
Enel 03. jaanuar 2011, kl 22.56
Sa kirjutad ilusti ja ausalt ja esitad küsimusi, mis on rahulikult läbi mõeldud,analüüsitud ja vastad kõigile oma küsimustele ise ja väga õigesti.
Su käitumine on õige ja aega anda on ka väga õige.
Ma ei taha sulle mingit ainutõde kuulutada siin, aga on mehi, keda naise rasedus ja peatne lapse sünd (vaatamata sellele, et kõik on olnud planeeritud ja suurelt soovitud) siiski pisut ebakindlaks teeb, mis võib olla põhjuseks sinu mehe eemaldumisele perest. Ehk oled sa keskendunud liialt rasedusele, oled rohkem elevil tulevase lapse pärast ja mees on selle kõige taustal pisut ehk end tõrjutuna tundnud? Siit edasi leidnud kellegi, kellega omi hirme ja teadmatust jagada?
Nii juhtus minu mehega ja meie suhtega, mis sai lahenduse peale lapse 6 k saamist..Omavahelised vestlused, eneseanalüüs, soov meest mõista ja armastus teineteise vastu ei lasknud meie suhtel lörri minna- kuigi see kolmas, kes pakkus mehele varem lohutust, arvas siiralt, et nad sobivad minu mehega paremini kui miski muu...
Sellega ei soovi ma öelda sugugi seda, et istu käed rüpes ja oota. Ei! Pööra oma mehele tähelepanu ja hooli temast- alati ei pea selleks olema vaid sõnad ega seks! Ja räägi sellest, et ta vaevuks mõtlema, muidu ongi vaid heleroosa unistus ta peas ja ei kübetki reaalsust. Tulevane laps võib tekitada temas hirme, millega ta ise hakkama ei saa ja mida ta sulle ehk ei julge tunnistada, kartes end nõrgana näidata.Sestap ka keegi kõrvalt, kelle osas tal kohustusi ei ole ja kellele ta võib kangelast mängimata omi mõtteid jagada.
Minu kogemus sulle lihtsalt, loodan, et leidsid mõtlemisainet.
Oled väga mõistlik ja armastusest tulvil, seda loeb igast su kirjatükist.
Armastust ja teineteisemõistmist,-leidmist teile.
"armastus, see on imelihtne, kooselu aga hoopis teine tera"- on öelnud keegi kuldhumanitaar. Õige ta on!

PS üle hulga aja meeldivad, mitteärapanevad kommentaarid a´la "paki asjad ja kao kus kurat".
 
Cruz 04. jaanuar 2011, kl 18.45
Tänan, Enel. Mis teeb meie probleemi praegu keerulisemaks, on see, et mees väidab, et tal ei ole minu vastu enam tundeid ja viimase kuuga, mille jooksul me oleme üritanud asju parandada, ei ole neid ka uuesti tekkinud...Väidetavalt ei ole neid tundeid juba mõnda aega, aga seni ta lootis, et asi paraneb. Kuid samas loodan mina, et kui ma ennast muudan, temale rohkem tähelepanu pööran ja teda armastan, siis tulevad need tunded tagasi. Aga ausaltöelda hakkab lootus kaduma. Ma olen nüüdseks omadega täiesti ummikus ja ilmselt pean abi otsima psühholoogilt, tunnen, et ei saa enam ise hakkama ja peletan sellega meest hoopis endast eemale. Ja mees jätkab seda teist suhet samuti. Samas väidab, et ta ikkagi üritab ka minuga edasi minna ja tundeid leida. Ma ei saa ausaltöelda temast enam aru. Kindlasti ongi tal metsik hirm lapse saamise ees, seda on ta tunnistanud. Aga ma ei tea nüüd, kas see tunnete väidetav kadumine ja kõrvalsuhe on tekkinud sellest või on asjal ikkagi sügavamad ja pikemaajalisemad põhjused. Ja ma ei saa aru, kas ta "proovib" lihtsalt minu lohutuseks või tahab ta asjade paranemist ka ise. Kui tahab, siis ei saa ma aru, kuidas ei ole võimalik ühte armumisel põhinevat suhet lõpetada...
Ma tean, mida nüüd öeldakse, et mingu ma minema sellise mehe juurest. Aga ma ei taha. Veel mitte. Sest ma tean, et ta lasekski mind minema ja kui see on juba juhtunud, siis on kõigeks hilja. Sest ma tunnen ja ta ka ütleb, et ta siiski hoolib minust ja algatuseks piisab ehk sellestki, et selle peale hakata uuesti midagi rohkemat ehitama.
 
lill 04. jaanuar 2011, kl 20.13
Sa räägid Cruz nagu minu elust ainult ma ei ole lapseootel. Tean, mida läbi elad aga raske on soovitust jagada. Ka meie pole veel lahku läinud aga tean, et kui ta oma suhet ei lõpeta, see ikkagi juhtub. Enne kui lahkuksin, tahan jõuda endas selgusele, mida tahan ja kuidas edasi. See pole lihtne. Mis puutub tunnetesse, siis siin on kaks takistust- see teine naine, kellele ta mõtleb ja oma elu jagab ning aeg, tunded ei teki ega lahku nii kiiresti kui me ehk tahaksime vahel. Seega selleks võib kuluda palju rohkem kui see kuu teil. Samas, ma ei usu, et ainult sinu pingutustest piisab, ka tema peab miskit oma elus muutma.
Ja miks ta ei lõpeta? Sest see on olnud meeldiv kogemus ja kuna tundeid su vastu pole, ta ka ei kiirusta, vähemalt oma mehest saan nii aru.
Samas, kui ta pole ka ära läinud, siis miski ikka ju hoiab teda sinu juures kinni ka. Nii et lootus sureb viimasena..
 
Cruz 04. jaanuar 2011, kl 21.08
Ära ei lähe ta sellepärast, et me elame tema majas...nii et lahkuja peaksin olema mina. Ta küll pakkus korra, et läheb ise kasvõi ajutiselt mujale, aga jõudsime järeldusele, et see ei lahendaks midagi. Kui proovida, siis koos elades. Aga see on täielik nõiaring...suhet ta ei taha lõpetada ja kui ei lõpeta, siis on raske kui mitte võimatu ju minu vastu tundeid leida. Nii et ma tunnen, et me "üritame" tühja...
 
Daah 04. jaanuar 2011, kl 21.54
Kui kõrvalsuhe edasi kestab, siis on lootus tunnete taastekkimiseks OLEMATU. Sinu mees on praegu otsustusvõimetu ja nii paksu udu sees, kui veel olla saab. Kui sa jätad oma tuleviku sellise kätesse, siis ... ma ei tea, mida sa üleüldse ootad või mis tundeid sa loodad. Psühholoogi ei ole sul vaja, vaid sul on vaja otsustusvõimet lüüa see afäär laiali.
 
mõtlik 05. jaanuar 2011, kl 11.44
hea teemaalgataja
tundub, et oled ratsionaalne inimene, ehk liigagi. sinu kirjadest jäid mulle silma mõned lõigud, milles võib ka sulle oluline vastus peituda.
milles ikkagi seisnes see keeruline periood, mistõttu mees arvas, et sa teda ei armasta?
loodad, et "kui ma ennast muudan, temale rohkem tähelepanu pööran ja teda armastan, siis tulevad need tunded tagasi". kas võib olla, et ta sai varem liiga vähe sinu tähelepanu ja armastust tunda?
väidad, et te ei abiellunud armuuimas. kuid kas armunud ikka alguses olite? meeletult ja kirglikult? või tekkis armastus pigem sõbrasuhtest?
lihtsalt mulle tundub, et sa alahindad armumist ja selle jõudu. on ka armumised ju erinevad, mõnel puhul tunnetad, et see on vaid hormoonidemöll, kuid teisel juhul tajud varakult, et sellest armumisest võib midagi palju suuremat kujuneda..
ja kui mees üle paljude aastate jälle seda nõrgakstegevat armumistunnet sai tunda, on mõistetav, et sellest loobuda ei ole kerge.
pisut mõtlemapanev on ka fakt, et mees tegi oma kõrvalsuhte avalikuks. see tähendab, et seda naist võtab/võttis ta siiski tõsiselt. lihtsalt ajutise salasuhte puhul ta seda teinud ei oleks.
kindlasti ta hoolib sinust, võimalik, et ka rohkem kui enne, sest oled nüüd tema tulevase lapse ema. ta vastutab nii lapse kui ka sinu eest. kuid hoolimine, vastutus- ja lähedustunne ei ole siiski armastus.
fakt, et elad tema majas, teeb situatsiooni igas mõttes veelgi keerulisemaks. kuidas saakski oma lapse ema välja tõsta?
asi, millele pead mõtlema, on see, kas sinu pingutused suhte päästmisel ei ole siiski liiga hiljaks jäänud?
vastuse annab ainult aeg. arvan, et sul ei ole mõtet oma meest praegu valikute tegemiseks nurka suruda. las ta harjub kõigi nende mõtetega ja ehk suudab ajapikku ka otsusele jõuda.
 
Cruz 05. jaanuar 2011, kl 12.53
See, et me ei abiellunud armuuimas, tähendab seda, et me ei abiellunud esimese poole aasta jooksul kui armumine ja kirg olid kõige tugevamad. Kindlasti ei tekkinud armastus sõbrasuhtest, vaid kirest ja tõelisest armumistundest. Abiellumise ajaks olime juba ka aasta koos elanud ja tutvunud teineteise igapäevasemate külgedega ja siiski armastust jagus.
Avalikuks tegi ta selle suhte oma parimale sõbrale ja neile, kes nagunii samas seltskonnas liiguvad ja neid paratamatult koos näevad. Mitte rohkem. Ja ma leian, et see on loomulik. St. linnapeal näitamas nad ennast ei käi ja minu eest oma suhet siiski varjavad.
Sellega olengi nõus, et mingil hetkel pöörasin ma talle liiga vähe tähelepanu, kuna minu mõtted olid tegelikult küll meie ühise probleemi tõttu mujal, tema jaoks, nagu välja on tulnud, see probleem ei olnudki nii suur. Seetõttu ma saan aru, miks see suhe tekkis, tal oli vaja kedagi, kes talle tähelepanu pööraks ja armumistunnet pakuks. Aga seda, et see suhe on suure tõenäosusega ajutine, tunnistab ta ka ise. St. see ei ole järelikult armastus, vaid tõesti armumine. Kuid jah, olen nõus, et võibolla on minu pingutused hiljaks jäänud. Aga seda näitab aeg. Kui see tõesti nii on, eks ma siis pean sellega leppima ja ilmselt sel juhul ongi elu temast eraldi kergem. Aga ma ei loobu vähemalt hetkel proovimisest. Ja ilmselt pean ta suhte lõpetamiseks ikkagi nurka ajama, sest ma ei näe enam võimalust, et tema tunded taastuksid minu vastu olukorras, kus need tunded kuluvad mujale ära. Kindlasti on nende suhte lõpetamine raske, tunded jäävad ju alles, aga neid on lihtsam unustada kui neid ei kasutata reaalselt.
Lisa postitus
Autor:
Sinu e-posti aadress:

Selleks, et lisada oma postitusele pilt, video või pildialbum, kopeeri postituse väljale pildi, video või albumi aadress.

Näiteks:
  • http://pilt.delfi.ee/picture/2715753/
  • http://video.delfi.ee/video/vRze7Wd9/ või http://www.youtube.com/watch?v=KF0i_TyTtyQ
  • http://pilt.delfi.ee/album/170457/
Pane tähele! Lingid on aktiivsed ehk klikitavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes! Lisada saab vaid Delfi Pildi fotosid või albumeid ning Delfi Video või Youtube'i videoid! Fotod, galeriid või videod on nähtavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes!
Lisa postitusele link, pilt või video!