Kallis Cruz

Unusta need plaanid A ja B ja abileheküljed. Keskendu parem lapsele, keda Sa ootad, tema on truudusetu mehe tõmblemiste pärast ju Su mõtetes täiesti tahaplaanile jäänud. Selle sasipuntra lahendus ei ole praegu sinu kätes. Mees võib lõppude lõpuks Su juurde küll jääda, aga ainult siis, kui teine naine teda n-ö päriseks ei võta. Aga kas Sa niisugust suhet ja elu tahad?
Ära rabele, aga hakka tasapisi plaani pidama, kuidas lapsega kahekesi hakkama saate: kus keegi elada võiks, kas tuled majanduslikult välja, kellele saad toetuda, kui beebi pisike jms. Kõigele on lahendus, aga praegu on tähtsaim tita tervis. See ei ole talle hea, kui Sa kogu aeg stressad. Ja tunne rõõmu sellest, et juhul kui mees ära läheb, ei jää sa üksi. Sa ei ole enam kunagi üksi, sest Sinu kõhus kasvab ülima rõõmu allikas ja trööst - Su oma laps. Tema aga on algul väga abitu ja vajab tugevat ja rõõmsat emmet. Jõudu Sulle selleks ja rahulikku meelt!

See eelmine postitus ehk ""mm" oma siis, on nüüdseks õige parem sulle kuulda võtta. Kui mehega mingit edasiminekut ei ole, siis tee tõesti teene oma lapsele ja iseendale ja mõtle läbi, kes on sulle tõeliselt lähedased inimesed, kellelt saaksid abi ja peavarju, kui teie lugu peaks mitte-ootuspäraselt lõppema. Ja kui sul on on need inimesed olemas, siis , et väikest muutust hetkepilti saada, võid otse mehelt küsida, kas ta soovib, et sa lahkuksid...Siis on selge, kas nende plaan A ja B rakendamistega on mõtet veel edasi jamada ja meie ülejäänute nõuandeid rakendada ja üldse oma pead vaevata küsimusega "kas ja milline see mehe suhe ikka on ja kas ta mind armastab?"
Kui su mees on sind korra petnud, siis kahtlustad sa teda nii või teisiti kaua-kaua, sõltumata sellest, kas ta sind rohkem petab või mitte. Kahtlused on need, mis jäävad- kõige vastikum petmiste juures...

Lihtsalt ääremärkusena, et see inimene, kes "need plaan A-d ja plaan B-d" välja pakkunud on, on ka reaalselt tuhandete inimeste olukordi lahendanud.

Enel, mm ja teised - mitu abielu või suhet te taastanud olete?

Ma tahan siiski sünnitada lapse tervesse perekonda ja seega üritan seda praegust katkist varianti parandada nii palju kui võimalik. Mul on olemas varuvariandid, kuhu minna ja ka hakkama saaksin kenasti, aga ma ei taha minna. Veel mitte. Ehk mõtlen peale lapse sündi teisiti, juhul kui asjad ei peaks paranema. Aga ma olen kindel, et paranevad, sellel nende suhtel lihtsalt ei ole kuskile jõuda peale kogu seda jama.

Cruz, mitmes kuu su on?

Küsimus ongi ju selles, kumb on stressirohkem - kas kõrvalt vaadata ja põdeda (võimatu on sellist asja lihtsalt mõneks ajaks unustada, usun, et isegi rasedana) või "tõmmelda truudusetu mehe pärast". Eks see jääb lõpuks teemaalgataja otsustada.

Petmine pidi geenides olema. Selline mees ei muutu.

Hea MB. Tuhandete? Kas Sa mitte üle ei pinguta. Ja kui see tõesti nii on, siis ei suuda Sa ju ometi jälgida, kui tulemuslik see suhtepäästmine pikas perspektiivis on olnud. Kui mees on kaheksast koosoldud aastast kolm salasuhet pidanud, siis mina küll eriti optimistlik edasise suhtes poleks. Läheb lörri see salasuhe, leiab uue. Ja ma ei saa aru, miks teemaalgataja peaks rasedana ära kolima, tõeline mees ehk läheb ise ja jätab oma lapsele kodu alles.
Mina teiste abielusid ei päästa. Mul on enda omaga vedanud, üle 30 aasta juba.

4. kuu on. Ja laps on siiani õnneks arenenud ilma probleemideta. Kuigi ma ei ole alati kindel, kas ma olen ikka selle üle õnnelik, ehk oleks olnud lihtsam kui midagi oleks juhtunud...
Aga suhte päästmisest ma ei ole valmis veel loobuma, sest ma ei ole üldse kindel, et see oleks praegu õige otsus. Mul on veel mõningaid käike varuks ja ma jaksan veel võidelda. Ehk hakkan teisiti mõtlema peale lapse sündi, võibolla läheb siis kogu mu armastus temale ja see inimene, kes oli kunagi minu armastatu, ei ole enam oluline nende tegude tõttu.
Korduvat petmist ma oma mehe puhul väga ei usu. Ta teab nüüd, millised on selle tagajärjed ja mõjud petetavale ja edaspidi mõtleks ta sügavalt, enne kui teeb. Nii tuulepea ta ka ei ole, et varasemaid valusaid kogemusi ei mäletaks.

Hea Cruz
Sul on suur süda, kui suudad petnud meest nii jäägitult armastada. Aga Sinu valust teab Su mees paraku vähe. Tal pigem piinlik ja ebamugav, et asi avalikuks tuli ja Sina õnnetu oled. Saan Su jutust aru, et põhimõtteliselt vastutustundlik inimene. Kui tunned, et suudad oma mehega jätkuvalt ühe katuse all elada, olgu nii. Aga võitlused ja käigud on pigem seebikate vallast, reaalses elus need ei toimi. Lase olla, kõike ei saa juhtida. Mingi lahendus tuleb niikuinii ajapikku. Praegu püüa lähtuda sellest, mis lapsele parim. Sest tema on SINU vastutada.
Terve laps on õnn igal juhul. Varsti hakkab ta põtkima ja viib Su mõtted mujale. Soovitan liituda parem mõne lapseootel emade foorumiga ja sealses keskkonnas tegutseda. Siin jagad Sa valu, aga seal saaksid rõõmu jagada!

Ega ma nüüd nii väga pidevalt ei sõdi ka, üritan samas ikkagi elu võimalikult normaalselt jätkata. Aga kuni see suhe kestab, on mõningane võitlus ikkagi vajalik. Aga ehk ongi lahenduseks kasvõi see, et laps muutub minu jaoks olulisemaks kui suhe. Kuigi praegu on mul lapse üle väga raske rõõmu tunda. Ja vihaga lahku minna ma ei taha kindlasti, see ei oleks lapse suhtes õiglane.

Hea mm, ma ei pinguta üle. Tegemist väga eduka ja populaarse psühholoogiga, kellele abielunõustamine on elukutse. 16 raamatut, raadiosaade, veebifoorum. St sõnum on jõudnud miljoniteni ja seebikatega võrdlus on tühi ironiseering. Niipalju kui ma olen kogemustest lugenud, siis kõik, kes nõu on järginud, on abi saanud, kaasa arvatud ma ise. Ja täpselt niikaua, kui nõu järgid, on sellest ka abi, ei ole vahet, kui pikaajaline suhe on.

Ma saan aru, et sa oled inimkonna selle osa esindaja, kelle suhet truudusetus rüüstanud ei ole (sealt ka sinu ilmne hoiak: kui pettis, siis enam asja ei saa), kuid lõpuni aru saad teemaalgatajast kui oled ise ükskord midagi sarnast läbi elanud. Mida ma loodan, et sa tegema ei pea.

Vahemärkus - MB nõuanded on kuldaväärt, sest kuuleb kainet mehesõna. Mul on MB soovitusest juba praegu abi olnud:)

MB- olen taastanud oma suhte(küllalt värske üleelamine), kus ka mees otsis lohutust e süvenes tema sõprus minu parima sõbrannaga(füüsilise läheduseni välja lõpuks-õnneks ühekordselt), kui olin 4-dat kuud rase. Ja lõpu sai see suhe, kui laps oli saanud 6-kuuseks! Nii et ära saa valesti aru, ei sina ega Crus- ma ei soovita teemaalgatajal kuskile pageda ega mehele tuult teha. Tean, et sellises olukorras on võimalik suhe päästa ja see imeliseks tagasi keerata! Ja loodan Crus tõesti, et see sinul ka õnnestub. Nagu olen sulle varem kirjutanud, oled sa nii armastust täis ja nii selge peaga, mis juba iseenesest on pool võitu...
Ma tean, kui õudsad tunded ja mõtted on valdavad; kui õudsad fantaasiad ründavad end pähe;kuidas ei saa und ja kui palju pisaraid kulub..kuidas ootad, et mees tuleks ja räägiks ja...siiski ta ei tule..Muudkui loodad..Ja palju palju muud..
Arvan, et petmine ei ole geenides, pigem mingi kompleks või nõrkus, millele arvatakse et seks kõrvalt lahendust pakub e ühekordne valuleevendi. Kus siis tegelik tõde selgub kohe vahetult peale toimunut. Ja on mehi, kellele see on tõesti ühekordne otsitud "juhus", millest saab kena õppetunni ja nii see jääb.
Ja julgeb keegi väita, et leidub mees, kes ei oleks kunagi kõrvalhüppesse sattunud? Ei usu. See ei ole siis lihtsalt avalikuks tulnud.

See Crus, et sa vahel kahtled oma õnnelikkuses lapse üle, on esimene väga jama jutt sinu sulest! Selle eest palu kohe Jumalalt andeks. Kole on panna vastsündimata lapsele süüd omavaheliste arusaamatuste pärast.
Aga ole tubli ja tee oma südame järgi. Kui tunned, et läheb hästi kõik nagu kirjutad, siis läheb ka!

Mulle enel´i mõttelaad tundub hea.
eriti see postitus, kus enel kirjutas otse välja, et on täiesti loll arvata, et mehed samal emotsionaalsel tasemel mõtlevad.
Olen värskelt üksi jäänud ja elukaaslane uue suure armastusega oma metsiku õnne leidnud. (ma ei tea, kui ta poleks mulle vahele jäänud, kas siis kestaks kahe naise vahet sörkimine edasi)
mina siin põen ja nuutan, olen solvunud ja pettunud. Pingutan ja püüan sirge seljaga edasi minna. Küsin endalt tuhat korda päevas, et kuidas ta ometi võis??
Ja tema? Fakt, et mehel on nii suva kui veel olla saab. Talle on tähtis, et uus miisu ootustele vastaks, et uuele , nüüd juba avalikule suhtele parimat muljet avaldada. Mees ei raiska enam sekundit ka üleliigseks mõtlemiseks, eriti, kui armumine on vägev.
Minul polnud võimalust midagi enam päästa-- uus suhe punuti minu selja taga nii küpseks, et mees lihtsalt astus ühest suhtest teise, juba toimivasse suhtesse. Aga ma tean, et ma ei tahaks tagasi meest, kes on petjatüüpi. Käibki suhtest suhtesse ja püsib igas suhtes seni, kuni suhe probleemivaba. Selline mees ei kõlba elukaaslaseks. Selline mees kõlbab vaid armukeseks naisele, kes turvalist suhet ei otsi.
väga palju oleneb mehe suhetemustrist. Kui oled mehe teine püsisuhe-pole probleemi. kui mehel on seljataga 4-5 "püsisuhet" siis on see juba tema stiil ja väljakujunenud hoiak joosta suhtest suhtesse. Iseasi, kui paljud naised meeste tausta teavad. mehed ise räägivad imelisi muinasjutte oma eelmistest eludest. Reeglina ebatõesed ja nende kasuks pööratud.
Kogu suhe peaks tuginema usaldusel. Kui suudad seda taastada endas- edu. Kui tunned, et jääd alati kahtlema-kuhu ta tegelikult läheb, kes helistab ja kellele helistab jnejne- siis on see elu maapealne põrgu. Mina ei suudaks.:(

No minu mehel oli 27ndaks eluaastaks kui me tutvusime, olnud 4-5 kuni 1-aastast suhet. Ma ei arva, et see on mingi halb märk. Abiellus ta ju peale seda enda jaoks "kriitilist" aega just minuga ja kõik oli veel ka aastaid peale seda ilus. Mida rohkem ma mõtlen, seda rohkem ma kahtlustan meie kriisi põhjusena ikkagi liigset rutiini ja sellest tulenenud tüdimust, millega me ei võtnud õigel ajal midagi ette...Ma loodan, et nüüd ei ole hilja ja ehk tõesti muudab ka lapse saamine ikkagi midagi, vahel annab see suhtele juurde. Aga vahel ka võtab. Seda ei tea ette. Aga sellepärast ma loodangi, et tal on püsivust nii kaua vastu pidada, kuni me saame selle osa ära proovida.
Praegu ma usun, et suudan usalduse tagasi saada kui näen, et ta on hinges minu juures tagasi.

Ma sel usalduse teemal teeksin paar inglisekeelset copypastet Willard Harleylt:

- - -
I don't trust my wife completely and she doesn't trust me, and that's why neither of us have ever had an affair. Lack of trust does not make spouses paranoid and miserable, it makes their marriages safe.
- - -
I am a firm believer in letting each spouse do as much snooping around as they want. Nothing should be kept secret in marriage, and no questions should be left unanswered. If a spouse objects to such scrutiny, what might he or she be hiding?
- - -
One topic is loss of trust. How can a spouse ever trust an unfaithful partner again? My answer is that the spouse should never have been trusted in the first place. I shouldn't be trusted by my wife, and I shouldn't trust her. The fact is that we are all wired for infidelity, and under certain conditions, we'll all do it. The way to protect your marriage from something that has been common to man (and women) for thousands of years is to recognize the threat, and do something to prevent it from happening. Basing a marriage on the Policy of Radical Honesty and the Policy of Joint Agreement goes a long way toward preventing an affair. Being each other's favorite leisure-time companions, and not being away from each other overnight are also important safety measures. Meeting each other's most important emotional needs, avoiding Love Busters and building an integrated lifestyle, free of secret second lives, are all ways to affair-proof your marriage. With these measures in place, we end up trusting our spouses because an affair becomes almost impossible to achieve.

usaldamatus on positiivne ilming suhtes. sest see kes on teise poolt 100 protsenti usaldatud võib seda mingil hetkel kuritarvitada: elu on ju niiiii igav kui mees/naine sul üldse silma peal ei hoia. usaldamatus=armukadedus?

Cruz, oled nii meeldivalt positiivne, kindlasti see muudabki sind su mehele armsaks. Imeline.

Kirjutasin siis oma juhtumist ka MB foorumis...ja kõik seal soovitavad kõigepealt kõik avalikustada väga laialt, kõikidele nende sõpradele. No ma ei tea, minu sisetunne keelab mind ausaltöelda. Esiteks, need inimesed (just selle armukese sõbrad) on minu jaoks võõrad ja mina olen võõras neile ja miks peaks neid see huvitama? Tean nüüdseks, et osad tema tuttavad on ka juba sellest loost pisut teadlikud, kuid miks peaksidki nad ennast toppima teiste ellu. On loomulik, et nad lihtsalt ei sekku.
Nii et ma tunnen, et kõik, mis ma sellega saavutaksin, on enda lolliks tegemine ja mehe väljavihastamine...
Ma tean, et paljud on sellest abi saanud. Aga ma ei julge oma sisetunnet mitte usaldada, siiani on ta suhteliselt õigust rääkinud. Ja samas ma kardan seda, et mees jääbki pikemalt nautima seda, et teda tahavad kaks naist, kes ennast kasvõi nahast välja rabelevad tema pärast...

Arvan, et tunned õigesti. Armukese sõprade hulgas ei pruugi Sa mingit mõistmist leida, kui et ainult kaastunnet oma kõhukese tõttu. Armumine pole ju patutegu, halb on see, et ta varjas ja kaksikelu elas. Mees ei ole omand ega poisike, keda saab häbistades ja noomides korrale kutsuda. Jäta talle ja ka endale väärikus alles. See ja sõprus on alus, mille pealt saate edasi liikuda, kui nii on antud. Ja lõppude lõpuks on ta Su lapse isa ning Sa ju tahad, et ta oleks seda ka siis, kui teil hoolimata Sinu püüdlustest miskit välja ei tule. Seepärast katsu korrektsed inimlikud suhted igal juhul säilitada.
Kas Su mehel on mingi autonoomne tutvusringkond, kuhu Sina ei kuulu. Töö juures? Mingi hobi selline? Kui ikkagi kokku jääte, proovi pisitasa selle tutvuskonnaga sõbruneda. Et tal (ega ka Sul) ei oleks mitut eraldi elu, vaid ikka max ühine kõik.

Sellel avalikustamisel on oma oluline point, Cruz. Afäär on saladus. Sinu mees ja see naine teavad, et nad teevad midagi keelatut. Avalikustada tuleb korraga paljudele, eriti neile, kel on sinu mehe ja selle naise üle mingit võimu. Mida rohkem inimesi sellest sigadusest teab, seda võimatum on neil kahel oma jama jätkata. Osa neist, kes teada saavad, aitavad päris kindlasti, isegi kui sulle tundub, et mitte. Juba teadmine, et issand kõik teavad nüüd, appi-appi, see aitab VÄGA palju kaasa lõpu tegemisele. Sest vaata - üks asjaosaline on sinu mees, kes saab pärast suhte avalikuks tulemist armukese käest kohe piki pead, et vaat, mis SINU NAINE nüüd tegi ja kuidas ta meil kõik ära rikkus. Sinna sul ongi vaja jõuda. Avalikustamine lööb võimsa kiilu nende kahe tuvikese suhtesse. Ja sina oled õige asja eest väljas, oma pere eest. See annab sinu abielule uue võimaluse. Muidugi - alati eksisteerib võimalus, et mees jalutabki minema. Aga selline suhe, kus tal on kaks naist, kellest ühel väike tita tulemas, on ajuvaba ja nürib su ära. Praeguses seisus sul abielu ei ole.

Ilma kõrvalsuhte lõppemiseta jõua sa puile ega maile. Maritalbliss, MelodyLane, SugarCane on ülihead abilised ja aitavad su sellest august läbi - usu mind. Nii et keep posting, nagu öeldakse:-)

mm - Cruz ei häbista oma meest millegagi. Cruz teeb põhimõtteliselt avalikuks, et ta ei tolereeri mingit salasuhet ning on valmis oma abielu eest võitlema. Kas sa nimetad seda mehe häbistamiseks? Mees võttis Cruzi kogu väärikuse ja lasi selle vetsupotist alla nii mis kolises, kui ta otsustas oma piirid alla lasta ja võõrastel sisse jalutada. SEE on häbistamine. Minul oli paari aasta eest afäär - ma arvasin absoluutselt täpselt sedasama, mis siin iga teine, kuidas ma olen endale leidnud hingesugulase, tõelise armastuse. Like ... daah. Minu mees avalikustas selle - ma pidin häbi ja viha pärast maa alla vajuma. Lisaks muutis avalikuks tulek selle kõrvalsuhte edasipidamise võimatuks, sest nii ei pidanud ju minema! Kui asi on avalikuks tulnud, siis peavad armukesed kiirelt otsustama, kas jäävad avalikult kokku ja sülitavad oma peredele. Tavaliselt nad seda siiski ei tee ning enamikul juhtudel tullakse oma abikaasade juurde tagasi, sest see kõrvalsuhe POLNUD NII MÕELDUD.

Hea Daah
Aga Sina oled ju naine! Kardan, et mehed ei vaju oma sõpruskonnas HÄBI pärast küll kuhugi, kui ilmneb, et neil mitu kena naist on. Ja kui Sul veel lapsed kodus olid (ma ei tea ju!) ning armuke ei olnud kardinaalseteks muutusteks valmis, siis mõni ime, et pere juurde jäid.

Kahjuks leidub tänapäeval piisavalt inimesi, kes hoopis si´tapeast mehele nö. kaasa tunnevad. Hoopis talle õlale patsutavad ja teatavad, et ..nohhh, südant ei saa sundida. Reeglina mõistetakse petjast meest, mitte petetud naist. Miks?
Avalikustamise tagajärg võib vabalt olla ka see, et mees koos uue armsamaga hakkabki jultunult ka avalikult väljas käima. Sest mis siin enam peita, kui nö oma naine asjast juba teab.
Armunud mees on nagu pime puberteet. Ta näeb uues armuobjektis kõike head ja ilusat, kirg takkapihta. oma naisele tunneb ta tõenäoliselt lihtsalt südamest kaasa, et "nii läks."
Väga palju oleneb selle armukese suhtumisest. Ära unusta, et ka tema on naine omade nippide ja kavaluste ning strateegiaga. Oleneb, kui tõsiselt ta su meest omale tahab.

Ma ikkagi vist usaldan praegu oma sisetunnet ja ei tee seda. Sest mis mõte on saata selle naise kõikidele facebooki sõpradele selline teade kui seal on vähemalt pooled "sõpradest" tegelikult kunagised koolikaaslased või niisama teretuttavad. Vaevalt et nende arvamus nii oluline on. Pigem teen ikkagi ennast lolliks.
Enamvähem autonoomne suhtlusringkond, kus nad ka tuttavaks said, mu mehel tõesti on, hobi kaudu. Ma olen küll nendega kohtunud (siis kui see naine sinna seltskonda veel ei kuulunud), nüüd olen rääkinud ühega neist, aga ka tema on seisukohal, et igaühel on oma elu ja tema vahele ei taha torkida. Vähemalt üks inimene sellest seltskonnast teab veel asjast, aga kuna ma tean, et ka temal on olnud või on ka praegu kõrvalsuhe, siis vaevalt, et see teda huvitaks.
Ühiseid sõpru on meil ikka, selliseid, kes olid enne minu ja sinu sõbrad, aga abielludes hakkasime muidugi nendega koos suhtlema. Aga siiski on neil ilmselt sinu ja minu sõprade tunne. Üks neist ka teab, mehe lapsepõlvesõber, aga kuna tema ise on päris usin armukestepidaja, siis võib ju arvata, et sealt ma mingit tuge ei saaks. Võibolla tema sugulastele teatamisest oleks mingi kasu...ma ei tea. Aga jälle, kardan seda tagasisidet, et meie elu on meie asi ja kedagi see olukord ei huvita. Ja seega olen lihtsalt tühja rabelenud ja võibolla hoopiski meie suhtele halba teinud sellega.
Eks ma muidugi natuke loodan ka mehe mugavusele....meil on siiski koos mõnus ja ehk ei jaksa ta väga kaua kahe vahet joosta, sealjuures veel teisega suhtlemist minu eest hoolsalt varjates. Sest selline suhe, mis kuskile ei arene, muutub ehk üsna kiiresti rutiinseks. Ja ma kaldun arvama, et parem on kui mu mees ise, enda sees asjad ära otsustab.

Aga kuidas sa tead, et see kõrvalsuhe kuhugi ei arene? Mees on sulle seda öelnud? No et see on lihtsalt ajutine ja reaalselt ta sind jätta ei plaani..
Mida arvab sellest see teine naine? Võibolla tegutseb nii agaralt, et kogu see värk areneb tagaselja silmipimestava kiirusega. Naised ON õelad, kui nad meest omale tahavad. Vahendeid valimata tegutsetakse.
Vähemasti mees peaks küll teadma, et sina tead.... ehk tuleb siis pilvedest maa peale korraks.

Cruz, ära sellele küll panusta, et nad ära tüdinevad. Minu kogemus selline, et mu mees pettis mind oma armukesega 9 aastat, enne kui ma teada sain. Neil ei olnud kummalgi kavatsust oma perest lahkuda, lihtsalt kirg ja iha ja hingesugulus..Mina ei pidanud kaua vastu ning rääkisin sellest mehe vanematele. Sealt läks juba asi ise edasi ja nii see suhe hääbuski. Usu neid, kel selline kogemus olemas. Pigem mulle tundub, et sa kardad, et su mees lähebki ära. Ja kui tõesti, no mis elu sul siis ikka oleks olnud. See armumise värk teeb inimese ikka täiesti ogaraks, vaatad, et muidu normaalne mees aga suhete kohalt nagu laksu all.

Te ei oska kunagi kõigi reaktsioone ette ennustada. Minu mehel on kõrvalsuhe ja äiapapat just huvitab uus naine. Kuigi ta on mind oma tütreks pidanud, kutsub ta mu meest oma armukesega külla. Temal on uus naine ja ta ei imesta, et poeg samuti ringi vaatab, ta ei mõtle perele, vaid mehelikule egole. Nii et mehe vanemad pole mingi kindel garantii, neile on oma poeg ikka kõige tähtsam.

Mehe ema teab, isa ilmselt ei hooliks. Ja ema avalik seisukoht on, et ta on erapooletu, samas toetab mind ikka ka. Ma ei tea, mida nad mu mehega omavahel on rääkinud ja mida ta tegelikult mõtleb. Aga ilmselt on tal oma poega tundes selles õigus, et sundida ei saa, see otsus peab tulema tema enda seest. Ka mina kaldun pigem seda arvama.

?
13. jaanuar 2011, kl 18.52
Mees ju teabki, et mina tean, selle tõttu ta suhte koomale tõmbaski.

Mida teeb see teine naine ja kui hiivalt ta mu meest endale tirib...ma ei tea ja kuidas ma saaksingi teada. Või mida teha. Olen talle saatnud kirju, selgitanud, sõimanud...aga mis sest kasu on?

See on ju iseenesest hea märk, et mees suhte koomale tõmbas. Järelikult on suuresti lootust, et ehk suhe hääbub ja pereelu saab korda.
öeldakse küll armunud naiste kohta, et "mõtlevad mehele kuldse kuu ka selga!" aga tegelikult on mehed kordades napakamad, kui armuvad.
Kui see teine naine vähegi "inimene" on, siis tõmbub ka ise koomale ja laseb sel suhtel hääbuda.
Kui see teine naine aga vahendeid valimata edasi tegutseb, on kuri karjas. Mehed on ju nõrgad, vastikult nõrgad.