olen põhimõtteliselt vägagi samal seisukohal hummu omadega.
enne mingi tehingu(äh, natuke halb väljend, aga mõte on sama) sõlmimist peaks ikka endale aru andma ja pärima, võibolla mitte just otsesõnu, ka teiselt poolelt mis läheb ja mis mitte.
fööniks! ka sul on õigus omamoodi. tõepoolest ei tasu loota, et inimene igavesti muutumatuna püsib, aga põhitõed ehk ometi...
ei teadnud minagi ette, et e n d a l e! antud lubadust" mitte kunagi kedagi teist peale oma abikaasa armastada" ei olegi nii kerge pidada. äkki ühel päeval lihtsalt saad aru, et on veel keegi, kes loeb... noh, minu mõõdupuuga võttes on ka vaimsel tasandil truuduse murdmine siiski murdmine.
üles pooma küll ei pea sellegipärast, sest loodusseadused käivad ka inimeste kohta. ei saa ju päikest või vihma ära keelata. mis mõtet on siis võltsmoraaliga vehkida. iseasi on see, kas uus armastus (mis enamasti on ainult armumine siiski) just vana maatasa peab tegema. vahest tuleb see hoopis kasuks ja tugevdab. et üks või teine pool haiget sellepärast ei saa, ei julge küll väita. ja mis katki minema peab, läheb ükskord ikkagi...mul õnneks ei läinud ja tänaseks algusest juba üle 22 aasta kulunud. aga et see homme juhtuda ei või?
ahaa,üks asi veel - kuidas lugupeetud sandra ikka nii kindlasti teab, mida tema mees soovib, arvab, mõtleb? kas on üldse võimalik kellegi eest väita, et ta just niimoodi tunneb? ma vabandan, aga kas sandra mitte silma-kõrvaklappe ei kanna? see mõte tekkis tema väiteid lugedes shovinisti nurgakeses teemal mees-ülemuse-naistöötaja võimalikust suhtest.