Vaidlus mõttetu. Sest polegi vaidlust. Igal paaril omad reeglid. Ainult sellega ma küll nõus ei ole, et inimese moraaltundlikkus ajas paindumatu on. Võib painduda nii siia- kui sinnapoole.

Fööniks...said aru küll, millest ma rääkisin :-) Ja muuseas, siis foorumis on karjakaupa naisi, kellele oleks ilmselt mehe kuritegu lihtsam taluda kui see, et "saime ööklubis kokku ja ta ei teinud minust väljagi"

Just, fööniks, seda minagi, et "igal paaril oma reeglid" nagu sa ütled. Ja kui paarisisesed reeglid on erinevad, siis a) ei maksa paari moodustada, b) tuleb kaaluda jätkamise mõistlikust.

Hummu: tead, Fööniks vist rohkem seda mõtles (või mis, Fööniks?), et asjaolu, et paarisisesed reeglid on erinevad, ei pruugi ikka nii hirmus alguses üldse ilmneda... no ega siis kõigest ka suhte alguses rääkida jõua... mõned asjad ilnevad "töö käigus", teatud olukordade või võimaluste tekkimisel... ja miks siis mitte alles aastate pärast! see teoreetiline asjade üle "targutamine" ei pruugi reaalse käitumisega kokku minna! ole sa nii tore ja kõrge moraaliga kui sa enda arust ka ei ole:-)

Nii hirmus alguses ei maksa siis ju paari luua. Et päevakese-paar võiks ju teisega enne rääkida, kui ennast paariks hakata lugema. Või olen ma vanamoodne?
Einoh, ma tahan enne paari moodustamist ikka teada, kellega ma siis nüüd paar olen. Et lemmiksöök ja lemmikraamat ja esimene armastus ja õppeedukus ja nõrkused ja kired ja...ja ma tahan, et tema teaks minust samuti. Näiteks seda, et oma lilla lemmikjäneseta ma ei maga kunagi. Ja et vanaemal oli kana, mida ma armastasin. Ja et mu suurim unistus on sirutada käsi ja kuu teispidi keerata. Ja et ma ei oska senini korrutustabelit.

Hummu: mudugi on neid asju tore teada, aga... ma ei jäta ju "paari loomata" sellepärast, et ta sibulat ei söö või et esimene armastus oli tal klassijuhataja või et lemmikamuinasjutt oli Sinihabe... need pole minu jaoks küll suhte loomise aluseks... see on tore kõrvalinfo:-)

jah, Gita, muidugi. Aga kui ta öeldes, et lemmikmuinasjutt oli "Sinihabe" lisab, et seepärast, et kihvt tundus päid raiuda ja siis sai kassi peal puumõõgaga harjutatud, võiks kõrva teritada küll. Või kui ütleb, et BonyM oli lemmikbänd, sest selle lood KOHE PANEVAD MÕTLEMA.
Eks see kuulamiseoskus ole üks suur kunst kah.

Hummu: ...nooh, on sul aga näited:-) ja vihje kuulamisoskusele oli kah omal kohal - muidugi ei oska ma seda! ikka kuulen aegajalt seda, mida tahan kuulda ja jätan kuulmata selle, mida parema meelega ei kuuleks ja... üldiselt teevad seda minu teada kõik inimesed, aint millegipärast mõnikord tahetakse endast head muljet jätta ja siis ei juleta oma inimlikke nõrkusi tunnistada! ühesõnaga - ma niiväga sõnu ei usalda, eriti kui neile midagi ei järgne:-)

Mair: Fööniks ja Tess märkisid õigesti jah..et ma kah umbes laest võtsin ühe numbri, mis võiks tähistada nende inimeste arvu, kellega ma viiamse kümnekona aasta kestel suhelnud olen....armuke pole neist keegi...sekspartner mõni siiski on:)
a suhe on tõesti iga suhe - isegi minimaalsem...ei ma tea öelda, kui paljupeab suhtlema, et jub aoleks Suhe.

Et ku ivanast ajast veel rääkida...õigemini meenutada nendel aegadelesinenud kah tolal aktsepteeritud kombeid..siis loomult on nad ju kõik ka tänapäevask üle võetavad. Miks ma neid siiski nii laialdaselt ei võta...isegi kui tahtmine tuleb reeglina ei võta - ju seetõttu, et me ei taha minna (liga suurde) vastuollu ühiskonnaga. Kui juba tühised tavalisest-keskmisest õrvalekalded kutsuad eisle tohutu meelehrmi ja moraalijüngrite tormi, mis siis rääkida veel sellistest äärmustesse langemistest:) Nii, et talitame avalikult nagu kombeks seetõttu, et oleks lihtsam elada. Ja kõrvalekaldumisi(siiski väikseid) lubame endale aint äärmises saladuses.

ja veel - kes muga plaani kavatsevad pidada - abikaasaks saamise lootust ei anna..muuks ei välista midagi)

Gita, elu on tulvil veel uskumatumaid asju :-) Ja need ei juhtu mingite friikidega vaid täiesti tavaliste inimestega. Et kui ikka ei pane noormehe jutust tähele lausekatket "ja kui vanaema, nagu alati, öösel külmkapist jogutit käis urgitsemas..." siis võid aasta hiljem ihualasti või napis öösärgis öösel kell 3 vanaemaga tema korteri köögis kokku joosta.

Hummu:...see suur et...eks vanaemal ka vaja ju kusagil elada! :-)sry, tõenäosus, et mehe memmekaks olemine alles aasta hiljem pärale jõuab on nüüd küll juba mitte kuulamisoskuse, vaid millegi natsa tõsisema puudumisest tingitud...:-))

Äh, minu ema näiteks, muuseas on täiesti normaalne ja edukas ja armas inimene, ei talu, kui tema kuuldes öeldakse koera kohta isane või emane. Et tuleb öelda poiss või tüdruk :-) naeruväärne muidugi, kuid ta teeb selle järgi inimesest kohe teatud pildi - et kui keegi ütleb "isane", on ta labane. Ossa, kuidas ma omi boyfriende treenisin, enne kui enda poole viisin nii 15-20 aastasena. Et nad mu nelja koera nähes ei hakkaks nende soost rääkima. Muidu - palju jama ja kes siis 15 aastasena seda tahtis, et ema kuri on :-)) Oleks nad mind varem kuulanud, oleks mitu loengut trepikojas ukse taga olemata olnud :-))

Hea jutt, Hummu - kui sellise loo räägiks värske tuttav, kas ma võin järeldada, et sinu ema on üksikema, sest ega ta ometi mõne isasega (fui!) korterit, ega voodit jaga ja sinu tõi kurg?

Olgu nende sinihabemetega ja boniemmidega kuidas on, aga (uus, võõras) armastus igatahes ei hüüa tulles.

Igatahes ei hüüa see millaski tulevikus äkki-peale-tulev-armastus kunagi enne püsisuhte loomist. Ta isegi ei sosista mitte. Nojah, siis kui suhe juba käimas ja kuskilt midagi nihu kisub, siis ta üldiselt hakkab sosistama küll, tuleb ainult osata kuulata. Aga seda kuulamisoskust ei omandatagi kunagi kui kohe minema kõnnitakse. Ja, muidugi see vaid minu arvamus.

Mu jumal!
Vist oma mõtetega hiljaks jäänud:
inimesed meeldivad üksteisele, armumavad, alustavad kooselu jne, jne jne. saavad lapsed, moodustub pere. Ja sealjuures on need kaks inimest kes paari moodustasid täpselt samasugused kui siis kui tutvusid? Absurd ju! Kõik me muutume ajas.

Ja selgeksräägitud moraalinormid. Loomulikult inimesed kes on lähedases paarisuhtes arutavad omavahel ju mida iganes, räägitakse päevakogemustest, teiste inimestega vahetatud mõtetest, arutatakse filmidest ja raamatutest saadud emotsioone ja mõtteteri jne.

loomulikult on selged teise arvamused ja arusaamad, aga kas arusaamad ja arvamused saavad siis olla nii selgepiirilised ja kardinaalsed. Et mina esitan mehele omad tingimused ja tema mulle omad ja siis hambad ristis järgime neid. Kas see on armastus? Kas saab anda eluaegseid lubadusi ja neid ka võtta? Ja milleks neid vaja on?

Ja mis lapsepõlvest pärit moraalinormid? Mis lapsepõlv asjasse puutub? Ja kas me 100% teame oma vanemate elu?

Ma ei tea, aga kas tõesti on olemas inimene kes 18 aastaselt teatab oma põhimõtted, arusaama moraalist, nõuded partnerile, ootused elule ja midagi ei muutu ja võib käsi südamel vanduda et nii ma arvan ka surres ja mind ei liiguta ükski tuul ega meri mu oma 18 aastaselt paikapandud teelt kõrvale.

Anna, teemaarendus kippus enne pikaks.

Jututeema on ju moraal. Ja mina tahtsin öelda, et kui poiss 18 aastasena väidab enne pulmi, et "ma ei maga enam iial ühegi teise naisega, ma luban seda", ja siiski teeb seda, siis on ta moraalitu, sest on oma tulevasele andnud lubaduse seda mitte teha.

olen põhimõtteliselt vägagi samal seisukohal hummu omadega.
enne mingi tehingu(äh, natuke halb väljend, aga mõte on sama) sõlmimist peaks ikka endale aru andma ja pärima, võibolla mitte just otsesõnu, ka teiselt poolelt mis läheb ja mis mitte.

fööniks! ka sul on õigus omamoodi. tõepoolest ei tasu loota, et inimene igavesti muutumatuna püsib, aga põhitõed ehk ometi...

ei teadnud minagi ette, et e n d a l e! antud lubadust" mitte kunagi kedagi teist peale oma abikaasa armastada" ei olegi nii kerge pidada. äkki ühel päeval lihtsalt saad aru, et on veel keegi, kes loeb... noh, minu mõõdupuuga võttes on ka vaimsel tasandil truuduse murdmine siiski murdmine.
üles pooma küll ei pea sellegipärast, sest loodusseadused käivad ka inimeste kohta. ei saa ju päikest või vihma ära keelata. mis mõtet on siis võltsmoraaliga vehkida. iseasi on see, kas uus armastus (mis enamasti on ainult armumine siiski) just vana maatasa peab tegema. vahest tuleb see hoopis kasuks ja tugevdab. et üks või teine pool haiget sellepärast ei saa, ei julge küll väita. ja mis katki minema peab, läheb ükskord ikkagi...mul õnneks ei läinud ja tänaseks algusest juba üle 22 aasta kulunud. aga et see homme juhtuda ei või?

ahaa,üks asi veel - kuidas lugupeetud sandra ikka nii kindlasti teab, mida tema mees soovib, arvab, mõtleb? kas on üldse võimalik kellegi eest väita, et ta just niimoodi tunneb? ma vabandan, aga kas sandra mitte silma-kõrvaklappe ei kanna? see mõte tekkis tema väiteid lugedes shovinisti nurgakeses teemal mees-ülemuse-naistöötaja võimalikust suhtest.

Anna: ma ei tea Su vanust...aga Sinus kõneleb elutarkus...mida on võiamlik saada aastatega kogunenud kogemusest:))

Anna: novat... muutuvad arvamuse ja suhtumised, olen nõus! aga püsiväärtused on ka olemas. ja nendega tuleks küll üsna alguses tuttavaks saada. kui inimene on normaalne, siis ei saa ka muutused olla ebanormaalsed - mina olen seda õppinud!
ja veel... ma küll tahaks hommikul (kasvõi 20 aasta pärast mingil suvalisel hommikul) ärgates olla mingis osas sama, mis ma olin eile õhtul! ei ole need inimesed nii äraarvamatu käitumisega/muutumisega midagi!

Gita: oi kuidas püsiväärtused võivad muutuda...nii ühel ekui teisele poole...m aoleks nt 20 aastat tagasi kirjutanud paljude siinkirjutanud moraalist rääkijate lugudele alla....a mõned pööravad hoois joodikust usuvennaks...nii et:))

Tädi anni: aga meil on mehega samad põhiväärtused ja viimasel ajal neist palju juttu olnud. samas oleme ka väga head sõbrad, mille tõttu kuulen mõnigi kord jutte, mis tavaliselt naiste kõrvadele mõeldud ei ole.

Gita: me kõik arvame, et me ööga ei muutu. Tegelikult ei tea me keegi, millal me muutume - muutust saab tajuda vaid tagantjärele. Ja sageli on paremaks muutumiseks vaja rasket ja/või valusat kogemust.

Feliks: ma ei märgand ennist juurde kirjutada, et püsiväärtuste all ei pidand ma siinkohal silmas väärtusi või tõekspidamisi, hoopis selliseid suht püsivaid iseloomujooni... noh seda osa inimesest, mis püsib üsna stabiilsena. ära ütle, et sul seda osa pole! et 20 a tagasi olid so different ka oma loomuselt! ei usu mitte üks põrm:-)

Feliks: ma ei märgand ennist juurde kirjutada, et püsiväärtuste all ei pidand ma siinkohal silmas väärtusi või tõekspidamisi, hoopis selliseid suht püsivaid iseloomujooni... noh seda osa inimesest, mis püsib üsna stabiilsena. ära ütle, et sul seda osa pole! et 20 a tagasi olid so different ka oma loomuselt! ei usu mitte üks põrm:-)

Fööniks: jah, võib muutuda ööga. tugevamaks või nõrgemaks või umbusklikuks või... mida iganes! olen isegi, küllap pea kõik siinkirjutajad. aga kõigi nende muutuste taustal on meis miski muutumatu ja püsiv. ja ma usun seda tõesti ja ei vaja ümberveenmist:-))

Jah mina rumaluke siin ju üsna avali olnud ja selle eest nii toetust kui halvakspanu saanud.

Ei tea kas elutarkus räägib ehk "elulollus" hoopis. Üle elanud ja kogenud nii mõndagi ja tohutult palju mõelnud ja siin kirjutavatele endas 100% kindlatele inimestele võin öelda, et olin veel 1,5 aastat tagasi endas ja oma 16 aastaselt antud lubadustes (küll ainult endale, sest mina ei ole kellelegi midagi lubanud ja mulle pole keegi midagi lubanud) põhimõtetes, moraalinormides ja milles iganes kindel, nii et suutsin 11 aastat uskuda et elu on must-valge ja mis iganes kalle sellest minu ettekujutatust on moraalitu jne.

Jõudu inimestele kes teisiti elu ära elavad. Kuigi ei tea, ma ei kahetse siiani midagi oma elus, ju on see pidanud nii olema. Igal ühel oma elu elada, omad veadki teha kui vaja ja nendest õppida ja ehk ka neid nn. vigu kalliks pidada.

Gita: tead mulle tundub küll, et ainuke asi, mis mul on viimased 20 aastat püsinud on aint kasv:))) On ikk aküll neid asju, mis on muut...ei tule tõesti pähe, et mul miski väärtus oleks püsinud samast ajast saati..krt nii loll m kah pole, et ma ei õpiks kogetust ja ei areneks üldse...võimaeitea, millest Sa räägid:)

Jõudu sulle Anna! Iseenda ees ausaks jäämine ja oma vigadest õppimine on ehk see kõige õigem tee. Väähemalt on siht, mida järgida.

Feliks: no räägime erinevatest asjadest jah! ma ei räägi arvamuste või suhtumiste muutumisest. ma räägin inimese põhiolemusest, mingist temperamenditüübist... see ei muutu. muutub kogu atribuutika selle ümber - niivõrd kuivõrd see püsiv osa muutuda lubab ja laseb. kasvu puhul palju õnne:-) vähemalt üks OBJEKTIIVNE näitaja, mille üle vaidlema ei saa hakata:-)

Kuradi tarkka juttu te ajate! Meil maal on ikka moraali tähendus jäänud samaks. Selge ju- kui naine laseb ringi teiste meestega- on ta-@!#$! Ja keegi ei hakka analyysima asja ega vaata asja läbi roosade prillide. Ikka seda naist naerdakse kylas,mitte tema meest! Nagu teil kombeks!