Suhe on olnud väga suurte tõusude ja mõõnadega. On lausa olnud 2 suhet, sama inimesega. Üks kestis 13 kuud ja siis oli 4 kuud lahusolekut ning nüüdseks juba 4 kuud tagasi leidsime üksteist taas. Õigemini, mina kirjutasin talle, et võiks uuesti suhtlema hakata ja uuesti suhtlemise põhjuseks ei olnud üldse mitte uus suhtetahe, aga see tuli ikka väga kiiresti tagasi, kui avastasime end planeerimas järgmisi massaažihetki :D
Aga.... selle 13 kuu jooksul ja praeguse 4 kuu jooksul, pole kumbki avaldanud armastust. Oleme sel teemal rääkinud, tema ei julgevat seda öelda, sest kardab, et peab minu vastuses pettuma. Ja mina ei ole tundnud otsest armastust, kuni praeguseni. Hetkel mil avastada, et ei ole kedagi paremat ja ei tule kedagi paremat ja kui kõik on super, meeletu tahe koguaeg koos olla, see tunne on imeline. Olen juba tükimat aega mõelnud sellele, kas öelda talle seda esimesena või mitte. Ja jälle ükspäev rääkisime sel teemal uuesti. Ütlesin, et olen oodanud, et ta mulle seda esimesena ütleb ja tema lausus seepeale, et tema on oodanud, et mina talle seda esimesena ütlen, seega - ring lõppeb alguses. Tuleb vist suruda oma naiselik ego alla ja muuta suhe veel väärtuslikumaks ja öelda talle seda ise, kuigi olen seda oodanud viimastel aegadel väga väga palju tema poolt tulevat. :) :) :) Aga tundub et ta on kangekaelne, nagu mina, ning seetõttu võimegi seda niimoodi ootama jääda!