Olla õnnelik või õnnetu. Selles on küsimus. Hästi lihtne on olla õnnetu, sest see on justkui ... õigus? Õnnelik olla on kordades keerulisem. Sest õnn tuleb väljateenida. Vähemalt selline on arvamus. Õnne tuleb otsida. Aga kui teda otsida, siis teda ei leia. Ta on alati sammuke kaugemal.Nagu omaenda varju püüdmine. Ta on siinsamas. Sa näed teda, kuid katsuda ei saa. Just sel hetkel läheb ta sul eest. Ja nii sa muudkui proovid. Sest järgmine kord ehk... Ei. Ka järgmine kord jääd sa hiljaks. Ta läheb.
Õnn on pisiasjades. Päikesepaistes. Vaikuses. Kalli inimesega koosolemises. Kirja lugedes. Kirja kirjutades. Kõnet oodates... Vaadakem lapsi. Nad tunnevad rõõmu naermisest. Sest nemad ei tea veel, et ühel päeval muutub naer defitsiidiks. Nemad ei tea, et õnne ei pea taga ajama. Õnn on igas hetkes olemas. Lihtsalt seda tuleb julgelt näha.
Täiskasvanutel on asi vastupidi. Õnnetu olek on nende eesõigus. Osadel isegi kohustus. Mäletan täpselt, kuidas ma ise olen süüd tundnud naermise pärast. Aga see oli ka viimane kord, võin öelda. See oli paar aastat tagasi. Oli just äsja olnud minu elu rängim lahkuminek. Selline, kus ma lihtsalt... Eksisteerisin. Ei ma söönud, ei ma suhelnud. Ainus, mis mind elus hoidis oli kohvi. Seegi ilma suhkruta, sest isegi seda ei olnud ma ära teeninud. Enda meelest. Nii kestis see nädalaid. Kahe nädalaga kadus 14 kilo. Kuhugi. Sellest järeldus - kohvi kaloreid ei anna Aga igatahes. Ma lihtsalt olin. Kõndisin, hingasin, käisin tööl. See oli ka enam-vähem kõik. Muidu olen ma sellele täpne vastand. Minu rõkkavat naeru teavad kõik. Ja siis oli vaikus. Kuni ühe hommikuni. Olin tööl. Kl oli 6.30. Hämmastav, kuidas sellised asjad meelde jäävad. Esimest korda üle kolme nädala ma naersin. Südamest. Nii, et pisarad voolasid. Ja see süütunne, mis mu sees hetk hiljem oli. Kuidas ma võin naerda? Kuidas ma saan endale rõõmu lubada? Ma pean olema õnnetu. Pean. See naer oli kui maailma suurim kuritegu. Aga ei olnud ju. Ei saagi olla. Mulle on vahel ka hiljem öeldud, et mis sa naerad. Naeran, sest tahan. See on minu naer. See tuleb minu seest. Kui sa ei suuda kuulata, kui teine naerab, on see sinu mure. Loomulikult on õnnetuolek vahel paratamatu. See aga ei ole seisund. Püsiseisund. See on pigem vabandus. Vabandus sellele, et ei julge olla rõõmus. Ei julge tunnistada, mida sa tegelikult väärt oled või mida sa tegelikult soovid. Sa võid näiteks elada udupeenes majas. Sul on olemas kõik, mida hing ihaldab. Kuid sa ei ole õnnelik. Sa ei olnud õnnelik ka siis, kui elasid oma vanas ja viletsas majas, kuid see oligi sinu vabandus, et mitte õnnelik olla. Sellega said sa seletada, mis kõik on halvasti. Siis oli sul lootus, et ehk kunagi saad suure ja uhke maja ... ja kui said, ei julenud sa õnnelik olla.
Sama toimib ka suhetes. Igapäevaselt. Sa elad elu, mis sulle midagi ei paku. Sa ei ole õnnelik, kuid sa leiad sellele miljon vabandust. Samas unistad, aga ehk...Selle nimel varastad sa õnnehetki. Kellegagi, kes on sulle kallis. Kallim kui teised. Sa varastad neid õnnehetki ning tunned süüd. Teed seda üha uuesti. Uus süü. Sa kardad olla koos kellegagi, kes tuletab sulle meelde, et õnn on olemas. Mitte kaugel. Õnnetunne on olemas. Sa pigem eelistad neid hetki varastada, mitte omada. Või on need hoopis laenatud tunnid? Vahet ei ole. Need ei ole sinu omad. Päriselt sinu omad. nagu see varju lugu oli. Sa kardad vaadata valgusesse. Lihtsam on sellel selg keerata. Õnnetunne ei tohi tekitada süümepiinu. Sa oled selle ära teeninud ning see on sinu õigus.
Pea meeles, et õnn seisab otse sinu ees, aga sa ei taba teda, sest sa vaatad kogu aeg kõrvale. Õnne tuleb lihtsalt näha.