Mis illusiooni puutub, siis oleks rumal neid tekitada enne kindlaks tegemist, et inimene sobib vähemalt esmapilgul edasiseks. Ja kui ei teki seda nn keemiat ega särinat, siis jumal temaga. Mitte midagi ei ole ju kaotada - ja ei ole ajast kahju, mil ma mõned read siia kirjutan moosikeetmise vahele või siis lähen ning joon kellegagi kuskil klaasi mahla. Inimene on seda väärt ikka ju...
Võibolla, kui mu töö oleks niisugune, nagu edukal börsimaakleril, et iga kulutatud minut maksaks tuhandeid, siis ma ei arvaks sedasi. Aga enamasti nii ei ole ju, seega ma ei saa aru, mis krt selle kaotatud ajaga on, läbi iga situatsiooni õpid ju ennast ja teisi paremini tundma, see pole kuidagi raisatud hetk.