Leidsin ühe huvitava kommentaari, millega võib suuresti isegi nõustuda.
Kõige kummalisem on netisuhtlejate puhul see, et kõik väidavad nagu ühest suust, et suhteid neti teel ei otsi, samas aga teevad seda pidevalt, miks istuda arvutis päevade kaupa ja muudkui luua suhteid, kui see ei ole loomuses. Ei ole ikka nii, et pisikene alateadvuse paharet utsitab takka ja sa ise ei saagi üldse aru, mida teed. See on täiesti teadlik tegevus, võtad omale aja, avad arvuti, otsid üles portaali, kus suhelda ja siis veedad vastavalt võimalustele selles keskkonnas tunde või päevi, paljud isegi aastaid. Sellist elustiili ei saa
harrastada kogemata ja möödaminnes, ammugi mitte juhuslikult.
Miks siis inimesed otsivad netist vestluskaaslasi ja uusi tutvusi? Eks ikka selle sama pärast, et virtuaalses keskkonnas saab ennast teha paremaks kui oled. Ja seda teevadki kõik, sest negatiivne jääb kenasti petu, kui sa seda just ise teadlikult ei ava. Veatuid inimesi pole paraku olemas ja seetõttu sageli ei toimi ka päris suhe netibaasil saadud tutvusest. Kui jäädaksegi suhtlema anonüümselt, siis on tegemist pseudoeluga. Tavaliselt see aga nii ei jää, sest lihast ja luust inimene tahab oma otsingutele lisaks ka mingit reaalset ja käega katsutavat tulemust. Varem või hiljem otsitakse väljundit reaalsusesse. Inimese loomus on nii loodud, et eksistentsi jaoks ei piisa vaid virtuaalmaailmast. Kena suhe veel kenamast netisuhtlusest toimib täpselt niikaua, kuniks hakkavad välja kooruma teise poole negatiivsed omadused ja kui need negatiivsed ei ühti teise poole taluvuspiiriga, siis ongi suhe läbi. Eks igal inimesel võtab arusaamine ja analüüs erinevalt aega, sestap ka erineva pikkusega reaalsed suhted netitutvusest. Kui inimene aga juhtub esmakohtumise järel juba armuma, siis pole ta enam adekvaatne tuvastama ühtegi teise poole viga (absoluutselt igal armunul katus sõidab ja klapp on peas). Need suhted võivad ka aastateks püsima jääda ja lõppeda isegi abieluga. Küllaltki kahtlane on siiski variant, et selline abielu aastakümneteks püsima jääb, sest
anonüümne viruaalmaailm on palju ilusam ning inimene, kes on harjunud suhtlusportaalides suurema osa oma ajast veetma, teeb seda ka siis, kui esmane kooseluõnn ja kirg hajuma hakkab aga kaob ta paraku kõigil. Ta hakkab otsima uut ideaalilähedast suhet, alguses muidugi anonüümsena ja lihtsalt rutiinseksmuutunud argiellu vahelduse ja vürtsi
toomise mõttes. Selline "üleaisalöömine" on vaid nupuvajutamise kaugusel ja otse loomulikult arvatakse alguses, et täiesti süütuks ja anonüümseks ta ka jääb. Aga ei jää, sest ka eelmine ei jäänud, soodumused on olemas ja vahet pole, kas need on alateadvuses või reaalselt.