Kui materjalistlikud Me oleme!
Vähemalt nüüd teada, mida mehe juures vaadatakese.
Järelikult kohatakse mehe asjadega, mitte mehega, lol
See, kellel midagi ei ole, ei saa ka midagi anda
Raha ei saa küsida sellelt, kellel seda pole, ega teadmisi rumalalt – see, kellel on millestki puudus, ei saa seda ka teistele anda. Need, kes väidavad, et nende Loojaks oli loodus, satuvad loogikaga konflikti. Loodusel ei ole ei teadmisi, tarkust ega tahet – aga inimestel ju on. Kuidas saab loodus anda midagi, mida tal ei ole?
Meeltega tajutu on vaid tunnetuslik, mida peetakse enesestmõistetavaks. Kuid kui näeme miraaži kõrbes, kas siis pole meie meeled mitte meile valetanud? Kui paneme pliiatsi veega täidetud klaasi, tundub meile, et pliiats on murdunud, kuigi tegelikult see ju nii ei ole. Meeltel on võime eksida ja tegelikult on neid lihtne petta – vaadakem kasvõi kõiki neid trikimeistreid tsirkuses. Kas see on piisav alus millegi olemasolus kahelda? On paljusid asju, mida me ei näe või ei taju, kuid ometi usume nende olemasolusse. Usume, et on olemas sellised kauged maad nagu India ja Brasiilia, kuigi pole neis ise kunagi käinud. Usume, et Aleksander Suur vallutas Pärsia, kuigi me seda oma silmadega ei näinud. Usume seda, mida me pole näinud, kuna see on kandunud meieni läbi aegade ja kuna teadjad on selle õigsust meile kinnitanud. Veendumuseni võib jõuda tajumisega, aga ka meie arvates õiglaste inimeste öeldu kaudu. Inimese meeled ei ole võimelised tajuma kõike, mis eksisteerib. Inimene on nagu vang kinni oma kehas – seistes jõe ääres, ei näe me tervet jõge, vaid ainult osa sellest. Me ei suuda haarata oma meeltega tervikut.