Elu võimalikkus turnoff naisena - njahh, meenub luuletus:
Igavese hilineja tunne
ikka jääb pihku
vaid sisaliku
jahe saba.
Kõigel
mida puudutan,
kellegi
määrdunud käte jälg,
kellegi
pilk juba mõõtnud,
juba lahterdand.
Kõik.
Kui poleks
sind
ehk hakkaksingi uskuma,
et maailm on juba avastatud!
loodetavasti mäletan õiget autorit - Kalle Muuli
kas võib olla nii, et õrningellikud sülleistujad, kelle huuled tihkavad esialgu vaid riivamisi kõrva lähedal peatuda hetkeliseks suudluseks, muutuvad aja möödudes kiimasteks turnoff naisteks? Eks ta ole - kõik me oleme vähemal või rohkemal määral üksteisest mõjutatud ja ei saa väita, et just paremuse poole.
Ja et koiliblikas areneda ei taha, siis tuleb teda sundida, sest üks õige isane teab, mis üks emane tegema peab!