ei tea, ei oska midagi mõelda enam.. millejaoks see kõik küll vajalik oli, ei mõista.. kas tegu oligi pelgalt mänguga, või ei osanud hinnata kui koguaeg olemas, või ei näinud ta sellel mõtet, aga no siis ei nähta ju sõprusel kah mõtet, vist.. ei tea.. eks näis!
Ta oli alati NR1 ! Oli ka peegelkõitumist, kus ma eemaldusin ja ei teinud temast välja.. ei arvestanud, nii vist olekski pidanud rohkem tegema, sest hetkel on okas hinges, palju antsid taas ära ja nagu inimesed ikka, ei taheta näha head, vaid halba, kui kisub miskit probleemseks, njahh, mul see kaua ei kesta, annan ikka andeks sisimas ja võtan inimest teist kui tervikut.. Tema tundub, et on nagu lüliti, kas hea või halb ja ongi kõik.. Samuti vist suudan ma vabamalt võtta ja rohkem andestada kui tema, kuigi alguses tundus kõik vastupidi, oh well.. hell..
aega on möödunud, pool aastat juba läbigi, hakkan otsi kokku tõmbama, vägisi miskit teha ei saa ja teist peab austama sellisena nagu ta on! Eks ma olen siis halb ja õpin sellest, et nii kergekäeliselt enam ei usalda ning tunded hävitavad sõpruse sootuks siiski, olgu nii mõistvad ja vabad inimesed kui tahes. Aga, kunagi ma ei loobu proovimast.