Turuteemad on kõige asisemad.

Üksi olen elanud terve elu, kui lapsepõlv välja arvata.
Juba lapsena märkasin, et eestlannad nagu üldse omavahel ei suhtlegi, on kodus omaette, aga venelannad omavahel on suured suhtlejad.

Tean isegi mõnda üksikut naist, aga nendega ei teki mitte mingit kontakti. Jääb mulje, et nad üldse suhtlemist ei vaja. Vähemalt on reserveeritud ja tõrjuva olekuga.

Üldse on kõik sellise olekuga, et mis sa tuled segama, neil on kiire. Millega nii hõivatud ollakse?

Õnnetu naine
no aga ütle näiteks, mida sa konkreetselt suhtlemise all silmas pead?
ega sa juhuslikult ikka see P.- Piilu pole?
kui oled, siis loomulikult hoiavad sinust kõik eemale.

Paljugi, millega hõivatud ollakse. Vabanda, õnnetu naine, aga sellise teiste kritiseerimise-arvustamisega kaugele ei jõua. Keegi ei ole KOHUSTATUD sinuga suhtlema, eks ole?
Kindlasti saab kõige kergemini teistega jutusoonele ühiste huvide kaudu (isegi nende n-ö turujuttude jaoks peab ju ikka teadma, millest räägid, st pead olema kursis, mis turul toimub).
Sinu postitustest ei selgu, kas elad maal või linnas. Aga mingi huvitegevus toimub tänapäeval ikka ka pisutki suuremates maakohtades (vist?). Mine laulukoori, käsitööringi, raamatusõprade seltsi vms. Eakate päevakeskused linnades pakuvad ka ühistegemist. Ole avatud ja NAERATA (see on väga tähtis!), ära hakka (pool)võõraga kohe oma haigustest rääkima või väikest pensioni kiruma, ütle sellele, kellega suhelda sooviksid, mõni tore kompliment... küll siis jutt tasapisi veerema hakkab.

Kokku võivad saada mingil põhjusel 100 sellist inimest, kes ise kunagi ei alusta tutvumist, nad võivad mingil laulupeol mitu päeva koos olla, suvel rannas kõrvuti ja paljugi mis, võõrastena nad laiali lähevadki.

... ja needsamad 100 on pärast laulupidu õnnelikud, sest õnnestus kuulata ilma kõrvalise jutuvadata vaid laulu.

oled loll või mängid? tänaval "saad kokku" iga päev sadade inimestega, loomulikult läheb igaüks ilma tutvumata oma teed. siin räägiti vist ikka millestki muust? see kui rannas kellegi kõrval peesitad, ei näita veel ühiste huvide olemasolu. ja paistab, et sa ei ole laulupeol kunagi käinud. seal võid küll sadadega koos olla, aga ei satu kaks korda sama inimese kõrvale lavale seisma. ja kui satudki, siis tehakse seal kas proovi või esinetakse, niisama ei jutustata.

Ma ei kritiseerigi. Lihtsalt mainin, et kõik naised jätavad endast väga reserveeritud ja tõrjuva mulje.
Nii see lihtsalt on ning see ei ole mõeldud kriitikana.

Ei olegi kohustatud, lihtsalt uudishimu tekkis, millega kõik nii hõivatud on, et aega rääkida üldse ei ole. Ei ole me naised ka nii paljulapselised.

Muide naeratamise peale hakatakse sind hoopis imelikuks pidama, et mida see mutt naeratab, veidrik või.

To 17.46, said sa siis nüüd minuga tuttavaks vä?

õnnetu naine
tead - paha siga, mitu viga.
mina naeratan ja olen lahke. keegi mind veidrikuks ei pea. loomulikult ei käi ma pidevalt ringi naerumask ees. see oleks teine äärmus.
mina pole paljulapseline. lapsed juba suured niikui nii. aga olen jah, hõivatud. on töö, on hobid, loen, jne
ja suhtlen huvitavate inimestega. kas sinuga näiteks oleks huvitav suhelda?
kahtlen väga.

kõpskingadega tume elevant
kas sa tõesti arvad, et keegi sinuga tuttavaks saada tahab, vä?

Mis naeratamisse puutub, siis no päris kõhe hakkas hiljuti, kui paar häguse pilguga naisterahvast laialt naeratades lähenesid. Selgus, et ühel sektil oli järjekordne "jooksuaeg".

kas sul jäi mulje, et tahaksin? võid kolm korda uuesti arvata.

õnnetu naine. sellist sõna nagu "kõik" ei saa sellisel puhul kasutada. minu naabrinaine näiteks kolib täna (ja tal on väga kiire), sõbranna on tööl (kui tööl, siis on tal ilmselt kiire), mina tegin päev otsa kodus tööd (õudselt kiire oli). võiksin siin vist hommikuni kirjutada, miks inimestel võib kiire olla, aga kuidas nüüd kokku võtta, millega "kõik" tegelesid? :)

Hoidku saatan selle eest:D

Miks arvad, et mina kuidagi teistmoodi suhtlen kui teised? Miks arvad, et ma ei ole võimeline teistega samadel teemadel rääkima?

Hea küll, minul puuduvad mõnel alal teadmised, sinul jälle on ja vastupidi. Niimoodi suhtlemise käigus üks räägib oma teadmistest, teine omadest, arutatakse.
Ma küll ei arva, et teistel naistel teadmised minu omadest palju paremad on.

Eks meil kõigil on oma teadmised, oma puudused.

Suhtlemine sõltub mõlemast poolest ja kui mõlemad soovivad, siis ongi huvitav.

Õnnetu naine
no ma lihtsalt üritan siin välja urgitseda, miks sul suhtluspartnereid pole ja miks kellelgi sinu jaoks aega ei jätku.
kas elad maal või linnas? ja kui muidu ei saa suhelda, siis on ju olemas skaip. kas tööl käid?

aga astu ise esimene samm sel okkalisel suhtlemise teel. äkki jääb teistele sinust samuti mulje kui hõivatud ja reserveeritud inimesest?

Tööl ikka käin, aga töökaaslastega on alati olnud nii, et kui tööpäev lõpeb, siis kõik kiirustavad koju ning mitte iial ei ole keegi neist kutsunud külla ega kohvikusse.
Tööpäeva lõppemisega on alati lõppenud igasugune suhtlemine.
Elan linnas.

Olen üritanud ise algust teha, aga sellest ei tule midagi välja. Näiteks ühe pooltuttavaga tegin juttu, püüdis hästi kiiresti lõpetada, nagu hirmus kiire oleks kuhugi.

nüüd ajab juba muigama. kas juttu alustasid ikka klassikaliselt, st terviseprobleemidega?

Õnnetu naine
no ma ikka kahtlustan, et sa hakkasid oma sõbrannast pajatama?

Küsisin, kuidas läheb, kuidas uus töö meeldib. Vastas paari sõnaga ja kiirustas minema.

ju tal siis polnud mahti seekord. eks see lähim suhtlus algab ikka tasapisi. võib olla oli tõesti inimesel kiire. mina isiklikult olen ka peale tööd väsinud. lähen ikka koju kohe. olen ka sellises töökohas töötanud, kus koduteele jäi ette kohvik. siis koos koju minnes astusime teinekord kohvikusse ja lobisesime.

no mina olena see lollakas P, kes nüüd "õnnetu naise" alt kirjutab. enne oli teema "keskealise üksiku naise elu on põrgu.." ja siis veel" mul ei ole sõbrannasid"
Põrgu sai otsa, nüüd olen ajaviiteks niisama õnnetu, kuni keskiga läbi saab, minu igavesest ajast igvesti kestev peigmees lahutuse võtab ja minu juurde kolib, pärast seda, kui oma naise ja lapsed on ära koristanud minu teelt igavikulisele õnnele..

See on erakordne anne, kui oskate nii elada, et ei tekki sõpru ja ka vaenlasi??
Üksi elamine ei tähenda et pole sõpru ja pole suhtlust. Juba töökollektiivist, erinevatel aegadel, on mulle jäänud igalt poolt möni hea tuttav, kellega küll harvem küll tihedamalt, kuidas parasjagu aega ja tahtmist, suhtleme.
Ma ei kujuta sellist elu ette, on see üldse võimalik, et terve elu üksi ja pole kellegagi suhelda.
Ja kui see tõesti on nii, siis milleks nüüd veel venemaks saades neid vaja on?
Ei saa aru.

Õnnetul ja üksikul on vananeva lesbi vaevad.

SELLINE EESTI RÖÖVLITE ELUKE! VIIB KA VAREM HAUDA!

Imelik küsimus, et vanemas eas enam suhtlust vaja on? Sellise kentsaka küsimuse peale ei oskagi kohe midagi kosta.

Pigem tekib küsimus, kuidas selline mõte üldse pähe tuleb, et vanemas eas ei olegi suhtlust enam vaja.

to õnnetu naine
Sa kirjutad et oled terve elu üksi olnud, pole sõpru, tuttavaid, siis tekkiski küsimus, kui enne said hakkama ilma sõpradeta, pereta, siis miks neid nüüd vaja on?

Põetama või?

Siin on küll midagi valesti, kas peeglist vaatab vastu ikka meeldiv inimene? Miks keegi suhelda ei taha, eriti siis kui olid noor, ma ei saa sellest aru, mitte ei saa.

hakka nüüd jälle imestama. ega sa muud teha ju ei oska. kõik, mis ei ole nii nagu sina seda oma väikese pähklisuuruse ajukesega mõtled, paneb sind ju imestama.

imesta oma elu üle ja enda üle, teised inimesed on normaalsed. sinu ajuehitus on imestust väärt.

halvas kogemuses kõik oma soigumisega ära tüüdanud, jäle inimene. nüüd siia ennast ümber kolinud. tavai umbes hakake ullikest jälle lõbustama, saab teine vähemalt imestada.

loe neid vastuseid, mis head inimesed sinu teemadesse on viitsinud kirjutada, nendes on peidus kogu elutõde ja need on seal enamasti puhas kuld.