mina sellest aru ei saa, kuidas inimesed omale seltsi ei leia. mul on alati vastupidine olukord, kõik nii hirmsasti tahavad suhelda, et ei jõua ju, ning lihtsal pole vajadust enam selle tühja jutu järele. on abikaasa, kes on kõige parem sõber, on koer, kellega saab ka räägitud, on lapselapsed, lapsed, miniad, palju siis võib ometigi.
mul on üks töökaaslane üksik naisterahvas, küll tema võib helistada kõikidele kolleegidele iga jumala päev ja pläkutada lõpmatuseni ja ometi on ju temalgi lapsed ja vanemad, no palju võib ometigi. see lämmatab. ma saan aru, et noored tahavad rohkem suhtlust, no aga vanemad inimesed, milleks, kui endagagi on niivõrd tore olla.
kunagi oli mul deprekas, siis ei pakkunud ka mitte midagi enam huvi, tundus, et kõik on juba olnud ja midagi huvitavat ees ei oota. ravisin oma depreka välja ja peale seda tundub elu jälle vägagi põnev. iga päev tundub nii huvitav, tavalised asjad nagu hea filmi vaatamine, muusika kuulamine, looduses olemine, loomade, lindude jälgimine, rääkimata hobidest - kõik tundub superhuvitav.
mina arvan küll, et on teilgi depressioon, siis ei pakugi miskit pinget ja siis oletegi üksi, sest kes see masenduses inimesega ikka suhelda tahab. ravige see välja ja hakake jälle elust rõõmu tundma, alguses üksi ja küll siis sellise elurõõmsa inimesega kõik tutvuda ja suhelda tahavad.