Põnev, et nii erinevate nurkade alt teemale lähenetakse. Ise mõtlesin pigem seda, et omal ajal, kui seltskonnas mingist telesaatest, filmist, raamatust, tuntud inimestest või muustki räägiti, oli enamus asjaga kursis. Nüüd ei pruugi millestki aru saada või ei saada sinust aru, sest kui juhtumisi seltskonna-ajakirju pole lugenud, ei tea ka, kes on kõik need "kuulsused", kellest jutt. Või kui ühtegi foorumit või op-i või mida iganes pole vaadanud, siis jälle ei saa aru. Ühest küljest on see erinevuste süvenemine, teisest küljest tekib grupisisene lähenemine. Varem pildile mittemahtunud, kuidas viisakamalt öeldagi, mitte väga intelligentsed inimesed, on saanud julgustust ka nähtavale ilmuda. Kui Võsa Petsi saates samasugused olla saavad, miks siis mitte nemadki. Mida rohkem neid igasugu reality ja mis iganes saadetes on, seda loomulikum see neile tundub ja polegi vaja end arendada või olla kursis millegi kultuursemaga. Vahelehõige kp52-le, mingil juhul ei taha ma nõuka aega tagasi. Ja samas on neid, kes distantseerivad end just sedalaadi elust. Nii on erisused suuremad mitte üksikisikute vahel, vaid teatud gruppide vahel. Ühest küljest on see ju hea, võimaldab süvenemist, kuid teisest küljest saab madalam järjest enam hoogu. Nt. ameerika filmides levinud šabloonid - veidrikest nohikud ja taibud ning normaalsed inimesed, kes intelligentsiga just ei hiilga. Kas meie liigume ka sellise jaotuse poole? Tegelikult ma ei usu. Igal asjal on ka vastukaal.