Täna käib vana kõrtsi aseme kohal huvitav liikumine. Olgugi, et uue, aga välimuselt mitte nii atraktiivse einelaua klientuur on paljuski samaks jäänud, leidub rahulolematuid hingi, kes käivad ja nutavad taga minevikku vajunud hoonet ja olustikku.
Kirjaneitsi, kes oma loomingulisel palangul kõrtsis viibides lennata lasi, päästis täna valla ka oma pahameele, sest igavikku vajusid tema kirjanduslikud katsetused ja elu lahedamaid hetked.
Vaaaal, kelle nime kunagine lõbustusasutus kandis lõi kerglaselt käega ja kohmas midagi huntidega seonduva kohta. Seda poleks ta tegema pidanud, sest kohe kargaski kuskilt kõnealune välja ja kukkus oma nahutada saanud nahka meeles pidades urisema ja ulguma, peletades minema kõik, peale Raivo Kohaliku.
Raivo viskus oma rinnaga džotile ehk kargas hundile kõrri ja käratas, et kas tol mõistus ja tarkus puudub, et ise paremat teha ei oska.
Kõiki märke silmas pidades võib sellestki kohast kujuneda lõppude lõpuks paik, kus purelemisest saab igapäevane meelelahutus ning elu läheb täpselt samas rütmis edasi.