Täna rääkis Andres Vaarik raadios ja ütles: „Mind huvitab protsess rohkem kui resultaat.“
Mina nii kaugel veel pole, mulle pakub resultaat täiuslikku naudingut siis, kui sellele on eelnenud protsess. Niipalju olen küll ühel nõul, et resultaat üksi enam rahuldust ei paku. Noh, on kah – tunne, kaasneb üksnes tulemusega. Hea oleks tuua näited seksist, aga ma ei too. Hoopis kalapüügist räägin või seenelkäigust.
Hästi küpsetatud kala maitseb hästi ja veel lisanditega, mmm. Kui kala on ostetud poest, siis võin söömise ajal lugeda ajalehte või mõtelda pööninguuksele, mis kriuksub ja vaja õli hingede vahele lasta. Normaalne ju. Inimene sööb ja mõte liigub.
Kui kalad on enda püütud, siis on hoopis teine lugu. Soomus ja sisikond on jäänud siilipoisile, saarmale või rebasele, minust jääb kaldale lõhn ja muljutud hein, minusse jääb kogu see uduvines hommik.
Oo, jaa, palju muud kõike! Kodust väljasõidust ja kummikute pagasnikusse toppimisest alates, kuni kala mängimiseni, vaikuses, lõhnades, osaluses sellest Eesti looduses.
Kui nina ees on omaküpsetatud kala, on sellega koos kogu meeleolu sealt kaldapealselt ja kriiksuv pööninguuks ei tule meeldegi.
Midagi sarnast on matemaatikaülesannetega. Inimesed on erinevad, minule pakub lahendus kaifi alles peale mõttetööga lahenduse otsimist.
Paljas vastus... Vaariku moodi resultaat vaid, pole minu vanuses enam ahvatlev.
Ringidega ülesandes oli põnev uurida ja ajas naerma ringide joonistamine, mingile (väär-) resultaadile jõudmine, aga nii ma ei jõudnudki lõpliku arusaamiseni, kuidas see vastus ikka tuli. Liiga pikka aega ei kärsi delfi naistekas raisata rahuldamatuse saavutamiseks.
Seepärast ma ei viitsi igatsorti ülesandeid lahendada, kus on vastus olulisem kui lahenduskäik.