Poliitiliselt ebakorrektne matemaatikaülesanne.
Musta maskiga mees hüpitas rahapakki käes, tema kümme musta maskiga sõpra jälgisid poolesajagrammide rahapaki hüplemist pealiku peopesal hüpnotiseeritult.
Üles, alla, üles, alla...
„Nii, mu kallid seadusrikkujaist kamraadid, meie linna panka toodi just eile miljard eurot, pool sellest kahesajaeurostes rahatähtedes, teien pool viiesajastes. Pangas ollakse kindlald, et keegi sellest ei tea ja turvameetmed on kehvakesed. Täna öösel läheme kõik neile külla, igaüks võtab kaasa seljakoti, parem, kui kaks. Panga ees toimub teeremont, esimesed poolteist kilomeetrit peame pagema jalgratastel, kuid tee on allamäge ja kui ei pääse pangahoonele ligi meie auto, ei pääse sinna ka politsei, seega pole suurt ohtu karta. Kerge ja puhas rööv, aga pangast peame kaasa võtma kogu raha, sest igas pakivirnas on peidus pangas olevate rahatähtede numbrite loetelu minidiskil – seekord on nimekiri keskpanga arvutirikke tõttu ainult neil diskidel, kui me need kaasa võtame, ei suudeta meid ka rahanumbrite järgi leida...“
Pääliku kõne katkestas kõige lühem teme kümnest kaaslasest: „Mina astun kõrvale, su plaan on läbikukkumisele määratud!“
Mees viskas maski maha ja marssis ruumist välja.
Teised mehed kehitasid õlgu ja lummatuna hüpleva rahapaki liikumisest pidasid juba plaane... kes soovis osta uut autot, kes lausa tervet pisiriiki. Oligi parem, kui jagamisest üks kõrvale jäi, miljard jagub niikuinii kümnega palju paremini.
Kahjuks ei teadnud nad, et lahkunud kamraadil oli õigus ja plaan oli hukkaminemisele määratud.
Miks rööv ei saanudki õnnestuda?