Kriiksatab uksehing ja avaneb uks. Siin on käidud ja tolmu enam pole. Päris paljude jalgade jäljed on segunenud põrandal nii, et pole aru saadagi, palju neid hingekulutajaid käinud on.
Praegu on tuba tühi, kesk pimedust on valgussõõr, mis jätab varju pimedad nurgad. Ja pimeduses on päris kindlasti nii mõndagi, mida silmaga ei näe. See pimedus on soe, pisut tolmune ja varjav, mitte kleepuv-niiske ja nätske ning müürina läbimatu näiv kivisein.
Astun sammu valgussõõrist pimedusse ja mu väljasirutatud käe alla jääb pappkarp. Ma ei näe hetkel seda, kuidas ta välja näeb, kuid kujutan ette tavalist, pruunist lainepapist karpi, mille sees on paberid. Võtan esimese ettejuhtuva lehe ja astun koos sellega valgusesse. Pisut kolletunud A4, mitte koopiamasina paber, vaid pehmem ja ehk äärtest veidi kulunud paberileht, millel sõnad. Sõnad..., mis moodustavad lauseid ja laused, mis moodustavad teksti.
Tavaliselt on inimesed uudishimulikud ja tahavad teada, mis seal kirjas on. Mõndasid see kindlasti ei huvita, sest nende silmis on see rämps, mis vaja kiiresti vanapaberi kogumise konteinerisse viia. Minu jaoks pole see prügi.
Sooviksin kuskile istuda ja rahulikult sellesse süüvida. Siin pole tooli, seega istun tolmutriibulisele põrandale rätsepaistesse ja loen:
"Mida kauem püsib lootusetus,
seda enam on see mõttetus.
Lootusetus on peaaegu lõpp.
Mõttetus on täitsa lõpp."
Huvitav, kas see tähendab seda, et kui inimene on seadnud endale ülejõukäivad eesmärgid ning näiteks piki aastaid oodanud ja lootnud, et need täituvad ja kui soovitud tulemus ei tule nii kiiresti kui taheti, siis muutub see lootusetuseks.
Lootusetuna näiv olukord omakorda muutub mõttetuseks. Sest, milleks enam rabeleda, kui sa näed, et sel pole seni tulemust ning sinu senine elumõte on jooksnud liiva. Päris hea väljend see "liiva jooksmine". Kõnekas ja kujukas.
Kujutan ette, kuidas lained viskavad paadi randa ja see jääb märja liiva sisse kinni. (Elu)Merele ei saa suure tormi ja lainetuse tõttu tagasi minna, et edasi liikuda, sest laine viskab su aina ja üha kaldale tagasi. Kui ollakse oma seninses elumõttes ehk paadis nii kinni, jäädaksegi sinna liiva sisse istuma määramata ajaks (läbi märja liiva ju paadiga ei sõua) või siis lõpliku hääbumiseni, selle asemel, et oma mõtlemist muuta ja paadist välja astuda ning mööda liiva jalgsi edasi minna...
Panen paberilehe enda kõrvale maha, mõtlen viivu ja tõusen siis püsti. Jalad jäidki juba kangeks sellest rätsepaistest. Sirutan käed üles valgusallika poole, ringutan ja lahkun toast.
Ehk tulen mõni teine kord taas ja leian siit pimedaist nurkadest veel midagi huvitavat, millest kirjutada.
Seniks aga kõigile siia tuppa kiikajaile ja hingekriiksutajaile meeldivat kevadilmade nautimist ning rõõmsat meelt!