Ma ei teagi nüüd, kuhu ennast liigitama peaksin.
Igatahes on minu ainus koomilisevõitu valestart toimunud kuskil 15 aastat tagasi, mil ühel imekaunil sumesoojal reedesel õhtul asutasin end otse kontorist tulles viimase õhtuse rongiga maale sõitma. Jõudsin jaama küll 15 minutit enne rongi väljumisaega, aga kuna olin kindel, et sellelt teelt on alati see õige rong väljunud (oo naiivsust!), siis ei viitsinud rongi algusesse kõndida ning silti kiigata. Nii enesekindel olin. Sisenesin siis tikkkontsade kõpsudes vagunisse ja sättisin end peaaegu tühja vagunisse mugavalt istuma. Võtsin Ekspressi välja, lõin jala üle teise ning süüvisin lehte. Minu kõrvale, üle vahekäigu istusid 5 meest, kes meenutasid oma välimuselt ja olekult ansambli Metsatöll liikmeid. Nemad võtsid õllepudelid välja ja nautisid kesvamärjukest, aeg-ajalt mulle pisut üllatunud pilke heites (ju ma siis polnud tuttav nägu).
Siis hakkas rong liikuma ja otse loomulikult valele poole. Mul tormasid mõtted peas nagu hundi eest pageval lambatallel... Mida? Misasja? See on ju VIIMANE väljuv rong. Kuhu pagana kohta see nüüd sõidab ja kuidas ma sealt tagasi saan? Võtsin vastu kiire otsuse ja pöördusin enda lolluse pärast piinlikkust maha surudes nende õlut rüüpavate karvaste ürgmeeste poole küsimusega: „Vabandage, kuhu see rong sõidab?“ (Nagu ma poleks ise aru saanud, et see läheb vales suunas!). Tüübid vahtisid mind muiates ja pisut kaastundlikult ning üks neist teatas lõpp-peatuse nime. Minu ahastavat nägu nähes lisas mulle vastanu lohutav-rahulikult, et „Oh, seda juhtub kogu aeg, et keegi valele rongile istub ja siis hädapidurit tõmbab. Minge tõmmake ka ja jõuate veel oma rongi peale.“
Loomulikult ei võtnud ma vastutust rongi peatamise eest enda peale ja palusin seda hädapidurit tõmmata hoopis mulle vastanud "metsatöllul" (võimalik, et ta kirus ennast, et üldse mulle vastas, aga püsti ta ennast sealt toolilt vedis ja hädapidurit tiris - ma poleks mingil juhul oma napi naisterahva jõuga sellega ise hakkama saanud).:)
Õnneks polnud rong jaamast just eriti kaugele jõudnud, nii et kogu sinna kogunenud rahvas sai osaliseks vaatepildil, kus jaamast lahkunud rong ei kadunudki kiiresti silmapiirilt, vaid peatus hulk maad eemal õudse krigina saatel ning sealt hüppas maha üks kontsadel kleiti kandev inimene (hea, et kõrgelt tundmatusse hüpates jalaluud ei murdnud), kes tarmukalt killustikku trotsides jaama poole asus komberdama.:) Mitmekümne imestunud silmapaari all ronisin jaama jõudes kuidagi oma neetud kontsadel uuesti ooteplatvormile (seal polnud mingeid trepiastmeid) ja tegin näo nagu oleks see igapäevane nähtus ning asusin asiselt soengut sättides tuima näoga õiget rongi ootama, mis õnneks ka üsna pea saabus...:)