Algarvud.
Praegu õpivad lapsed alg-, naturaal-, täis- jne arve esimestes klassides.
Nendesse suhtutakse kui arvude ajaloosse, tavaline laps laseb selle ühest kõrvast sisse ja teisest välja.
Matemaatikutele on algarvud mõnus pähklike, seniajani ei ole leitud reeglipärasust algarvude esinemisele.
Algarv on arv, mida saab jagada vaid iseenda ja „1“-ga.
Näit. 1, 2, 3, 5, 7, 11, 13, jne lõpmatuseni.
Selleks, et arve tegurdada on vaja algarve. Tegurdamist on vaja ühise nimetaja leidmisel, murru laiendaja leidmisel, taandamisel ja ka siis, kui on vaja RUUTJUURE alt „ülearune“ välja tuua ja sinna jätta üksnes ALGARV, mida ei saa ilma „komadeta“ välja tuua.
Näiteks: √18 (ruutjuur 18-st), kas seda saab lihtsamaks? Tegurdame (jagame läbi) ALUSTADES väiksemast algarvust, 18:2=9:3=3:3=1. 18 tegurid on 2,3,3,1.
Kolmesid on 2 tk, järelikult 3*3=9, selle saab „välja“ tuua ja vastus on √18= 3√2.
Kui jäi segaseks, siis tegurdamist saab teha ruutjuure all, 18 asemel võib ruutjuure alla kirjutada √3*3*2*1, mis on ju seesama 18. Siis vaadata, et milliseid tegureid on 2 tk, ja need „välja“ tuua.
Algarvud, mida on RUUTjuure all 2 tk, saab välja tuua, KUUPjuure alt saab välja tuua 3 tk algarve, jne
Kalkulaatur annab √18 vastuseks 4,2426406, mida on TÄPSETES arvutustes halb kasutada ja sageli matemaatika ülesannetes „kaob“ ruutjuur ära, kui sama arv ruutu võetakse. Ja ka vastuses võib olla näit 4√3, √17, 3√2, jne.
√2 + √3 = √5, tundub keeruline. Aga kui need on Pyth. valemis ruutu vaja võtta, siis tuleb:
(√2)² + (√3)² = (√5)², mida rehkendades saab
2+3=5, sest ruutjuur ruudus võrdub selle arvuga, mis seal on.
Kui me seda teame, siis pole enam ruutjuur nii hirmuäratav asi.