Noh, mina olen juba jupp maad üle 50 ja vanadusehirm on möödas. Ei olegi nii hull teine, kui arvasin.
Pigem olen rahul, sest nagu eespool öeldi: elu on paigas.
Kõik kolm poega on töökohad saanud ja saavad ise endaga hakkama, mul selle koha pealt enam muresid ei ole. Ootan lapselapsi ja lootust on ka neid saada. Praegu elan muretult endale ja käin teatris-kontserditel, vahel vean poegi ja miniat või poegade pruute ka kaasa. Varem pidin laste eest hoolitsema, nüüd kipuvad nemad minu eest hoolitsema. Kuna need kaks, kes hetkel paariliseta on, elavad minu juures, siis tehti mulle eile lõunasöök valmis . . . toodi köharohi kätte ja sunniti ära jooma . . . ja kuna nad on minu kasvavatud, ostavad nad ka ulmekaid nagu mina - nii et uuemad tuuakse mulle koju kätte. Mugav.
Tervise koha pealt on suur pluss, et need neetud päevad ükskord otsa said. Mina olin päevade ajal nagu Narva kosk ja pidin ette vaatama, kuhu ja kui kauaks lähen, et liiga kaua järjest paigalistumist ei oleks. Sest kui pärast pikemat istumist püsti tõusin, valas keegi nagu kopsikuga sääri mööda alla, mingi polsterdamine ei aidanud. Nüüd seda muret pole.
Ja kuumahood on tülikad ainult kesksuvel, praeguse külmaga kuluvad nad väga ära. Hommikul on kohe kerge tõusta - mul vähese kütmisega eramaja läheb hommikuks külmaks, ootan siis voodis kuumahoogu ja siis on lihtne selle soojaga tõusta ja vannituppa minna.
Aga välimus - noh, olen käega löönud ja aru saanud, et nii meesterahva kui naisterahva puhul on iseloom olulisem kui välimus. Sest praegu on mul sõpru ja peikasid kuidagi rohkem kui nooruses. Kortse mul eriti veel ei ole, aga eks nad tulevad, kuhu nad pääsevad. Aga need praegused peikad ei vaata enam mitte kellegi kortse, vaid tahavad rahulikku tädi endaga lobisema ja ennast ära kuulama, mis sobib mullegi väga hästi. Kui ma vaatan ümberringi, kuidas eakaaslastel elu on sumisema hakanud, käiakse peikadega Türgis ja Vahemere saartel puhkamas jne., siis tekib nagu arusaam, et see on nüüd see teine noorus ja see on ikka tükk maad targem ja tasakaalukam kui see esimene noorus.
Pensioni-iga ootan tõesti, tahaks rohkem kodus olla ja endale huvitavaga tegeleda.
Lisaks tekivad uued huvid, mis on intellektuaalsemad ja ausalt öeldes huvitavamad kui need, mis olid nooruses. Lõppkokkuvõttes: elu on huvitavam.