Oma mõtetega loome oma maailma

Miks sa vingud, et vanainimesel noorte seltskonnas on imelik olla? Ja miks üldse on tingimata vaja koos oluliselt noorematega aega veeta? Mina näiteks veedan suurema osa ajast endavanuste seltsis, nii tööl kui mujal, ja olen rahul - leian, et mul on nendega rohkem rääkida ja nad on huvitavamad kui noored.

Tegelikult on kogu mu tutvusringkond koos minuga vanemaks saanud - klassiõed ja ülikooli kursusekaaslased, kellega veel läbi käin; minu põlvkonna sugulased ja muud tuttavad endistelt töökohtadelt ning naabrinaised, kellega koos üles kasvasin. Ja neid on piisavalt palju, et suhtlusest jaguks mu elu täitmiseks.
Ja töökaaslastest on omavanuste ring see, kellega koos igapäevaselt lõunatamas käime. Noortega puutume kokku asutuse ühisüritustel ja kuna need on meeldivad ja huvitavad üritused, siis on nendegagi huvitav.

Nii et pole põhjust vinguda, et vanainimest pole vaja . . . kui oled ise huvitav, siis on sind vaja kõigile. Vinguvat mutti tõesti pole vaja, sellist üritavad vältida nii vanad kui noored.

mina kartsin ka seda number viit, mis ette lööb, sest enne seda nagu päris vana veel pole, aga alates sellest numbrist juskui juba oled sinnapoole teel.
aga ega see 50+ pole veel ka vanadus. 80nene sõbranna ema ütleb, et nagu vähe sellest, et üks haigus ajab teist taga, kole pead sa ka veel olema. paneb mõtlema küll.
praegu on elu küll ilus. ei mingeid laste kasvatamisi enam ega nendega seostuvaid probleeme ja rahamuresid. kõik võid kulutada enda peale, käia kus tahad ja teha mis tahad. lastelastega on ainult rõõmud, mured on vanemate kanda.

aga kuidas on elu pealt 70, seda tahaks ka mina teada, kuid nii vanad vist siin ei toksi.

Kõik on kõrvade vahel. Sellisest tühja koha pealt hädaldamisest mina aru ei saa. Karta vanadust? Ma saan aru, kui inimene kardab üksildust, haigusi, nälga, kodutust vms. Aga lihtsalt seda, et aastaid on juurde tulnud??

Mina kardan kellegi kaela peale jäämist. Mind tabas haigus, millega üksi vana oldud ei saa. Perspektiiv on must, aga ega ma sellepärast oma elu seisma ei jäta. Seni, kuni vähegi veel võimalik, üritan ikka elust rõõmu tunda (abitusest ja valust hoolimata).

Ptüi sellise jutu peale, et ei ole paslik noorte seas olla ja kellel seda vanainimest vaja jne. Tühi virin. Mine aita kedagi, kes on tõeliselt hädas, siis räägime edasi.

Ei ütlegi, et vanana peab noorte seltskonnas olema, vastasin lihtsalt küsimusele.
Ma ei soovigi noorte hulgas olla, seal tunnen end eriti vanana, ikka omavanustega.

Vanadus ongi üksindus. Vana inimest ei ole kellelegi vaja.
Samuti olen mõelnud, mida küll teevad vanemad inimesed päevad otsa kodus, kui näiteks üksinda elavad.
Kuidagi jube kurb.

N50 Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Milleks masetseda, kui midagi parata ei saa.
> H
> irm pole aastanumbri ees, aga eks ikka pelgan, kui
> palju tervena ja aktiivsena elatavaid aastaid vee
> l jäänud on. Kõik vastikud tõved, mis võivad tabad
> a, neid kardan.
> Ja mõtlen ka surmale - et kui ü
> kskord minek, oleks see kiire ja kerge... aga kas
> on?
KÜSIB MEES49. AGA 50--naine --- KAS oled siis jäänud
juba üksi elama?--ET SEDA HAIGUST JA SURMA JUBA SIIN ÜKSIKUNA TUNDES ARUTAD ?
> Muidugi tahaks olla noor, kel veel kõik ees
> , et vaataks lootusega tulevikku:) Kindlasti sünni
> taks veel mõne lapse, kui saaks aega tagasi pöörat
> a.

kuni kuuekümnenda eluaastani ei tundnud mina vähemalt mingitki hirmu ega õudu vananemise ees.
olin ja elasin nooruse inertsist ja uljusest, justkui elu oleks lõputu...
siis aga ühtäkki hakkas riburada küll haigustesse või lausa teispoolsusse ära kaduma häid ja lähedasi inimesi, ja see oli ikka ehmatav shokk..

lõppupunkti sellele ehmatavale äratundmisele pani aga see, kui mu isa voodihaigeks ja dementseks jäi, kui mu ema mitmeid aastaid samamoodi voodihaigena vajas ööpäevaringset hoolt...ja ma ise sellest suurest ehmatusest, hoolitsemisest ja murest kriisi langesin...vat siis, alates sellest hetkest, ei mõista ma enam elumõtet.
mitte vaid üksikindiviidi elu mõtet, vaid tervet seda "möllu", mis maa peal käib.
milleks need sündimised, inimelud ja paljunemised...milleks??...kui kõige selle lõppvaatuseks on peotäis tuhka või kõdu.

milleks kogu see tsirkus, need majanduskasvud, need uurimustööd, need sõjad-sõjahirmud ja ümberasustatud inim-massid, need kraaklemised küll riikidevahelised, küll riikidesisesed, küll lihtsalt inimeste omavahelised...see tants raha ümber..
kui seda peetakse elumõtteks, siis no, ausalt, selle nimel on lausa patt sündida...

noorena on hea see, et sa ei tea veel midagi, su elukogemus on tilluke ja sa ootad imet, ootad erilist, ootad, et sul on aega kõigeks...

kui aga me siiski peame siin olema ja mingil põhjusel oleme siiski siia ilma tulnud, siis ülim ajaraisk on tormata see vähene ajake lihtsalt mõttetuste tagaajamisega mööda..

mis tähtsust üldplaanis saab olla pideval enda võrdlemisel teistega?
ja punnitamisel, olla edukam ja parem...ei mingit..
ja pideval kraaklemisel, ärapanemisel..samamoodi ei mingit.

ja siis loed, et miks need vanamutid nii mornid on.
aga mida siin naerda ja mille üle rõõmustada...elu mõttetuse üle v?!

Mul kuuekümbini veel tükk maad, kuid just nagu minu mõtted kirja pandud. Ma ei saa absoluutselt aru enam, milleks meid siia maa peale elama on pandud. Mingi aeg tuled ja vehid nagu segane tööd teha, et osta asju ja kui need asjad enam koju ei mahu, siis ostad suurema kodu ja ostad jälle asju.
Ükskõik, mida teed, ikka libiseb mõte sinnakanti, et aga mis mõte sel on või milleks seda vaja.
Üritad mitte mõelda ja sahmida nagu kõik teised, püüdes unustada...

Just sellepärast olen alati öelnud, et noor ja loll oli imelahe olla.

Asju tuleks osta ainult niipalju, et oma kodus oleks mõnus olla. Liiga palju asju ei ole ju üldsegi mõnus.
Pole ka vaja investeerida mingisse imelisse espressomasinasse või kaugjuhtimisega juusturiivi. Ja šoppamiseks tuleb poed ise valida vastavalt oma rahakotile, mitte järgida pimesi kaupmeeste omakasupüüdlikke ettekirjutusi, mis sul peab olemas olema või milline pead välja nägema.
On ju ka palju toredamaid viise raha kulutamiseks, reisimine ja teised just elamusi pakkuvad tegevused.

Mind küll mingid lapselapsed ei huvita. Õnneks mul polegi neid.
Elu on piisavalt kiire ja huvitav niigi.
Ja lõpetaks klassikaga - kui elada ei jõua siis sure ära!

Mul varsti kuradima kuuskümmend kukil, nomaitea, on ka vahest elu mõtte ja prillidega ühtemoodi olukord, et alalõpmata kaovad ära käest. A mis on naljakas, et siis kui kakskümmend olin, siis polnud seda elu mõtet niigi palju, kui praegu on... ja kangesti kole nägin välja kah! Õudne traagika. Ja sõpru polnud, päriselt ka ja keegi ei armastanud ja üldse edaspidi ei terendanud muud, kui raske ja vaevaline vanaduspõlv.
Hetkel pole elul nagu väga vigagi., Teemaalgataja on nelikümmend seitse, mis sedasi viga, siis jaksab inimene veel kümme tundi jutti tööd rügada ja raha teenida. vähemalt mina siis veel jaksasin, aga praegu mingil viiendal tunnil juba mõtlen, et tahaks pausi pidada ja pean kah.
...milleks kogu see tsirkus, need majanduskasvud, need uurimustööd, need sõjad-sõjahirmud ja ümberasustatud inim-massid, need kraaklemised küll riikidevahelised, küll riikidesisesed, küll lihtsalt inimeste omavahelised...see tants raha ümber..
kui seda peetakse elumõtteks, siis no, ausalt, selle nimel on lausa patt sündida... see siis ühest eelmisest kirjast jäi kripeldama- vot see on küll õigus. Minu meelest on mõtet sellepärast sündida, et enamik asju, mis toimub, on siiski põnevad ja paljud ka lõbusad, see nagu ongi kõige ägedam, et kogu aeg juhtub midagi ja inimene saab kogu aeg midagi uut teada ja õppida. Isegi, kui need on tühised asjad mõne arvates. Ise armastan ja jälgin kogu aeg loodust, see on lõpmatult huvitav, seda tuleb kaitsta ja uurida, kevadel saab puid istutada ja aeda hakata harima, suvel igasuguseid taimi ja marju korjata jne, no ja kui muud teha ei ole, siis ma lähen kasvõi kõndima, prügikott kaasas ja nopin tee äärest prahti, kasvõi natuke jälle maailma päästetud.
Kõige tähtsam on muidugi tervis, vot pikka virelemist ei soovi küll kellelegi, aga surnd olla võib täitsa põnev jälle olla, kui pole enne (ammu?) olnud...

Saidi, väga hästi kirjutatud, olen ise samamoodi mõelnud.
Ise üllatun, kui rõõmsameelset vanainimest näen, sest juba vanaduses endas ei ole mitte midagi rõõmustavat.

see neetud P välja ilmunud, stiilist on ära tunda! Ärge minge selle õnge ega vastake talle! Muidu on varsti siin taas mitmesaja leheküljega mammutteema.

Inimesed on kinnised ja keegi ei ütle võõrale, kui halvasti ennast vanemas eas tunneb.
Väga kena, kui mõni vanem inimene on kuskilt ammutanud elurõõmu. Aga kust?
Ma ise ei näe vanaduses mitte midagi rõõmustavat.

Pee, mis sul vahet, kas sa oled noor, keskealine või vana. Sinu elu on su enda jutu järgi juba viimased paarkümmend aastat ühtviisi tühi ja mõttetu olnud, ainsaks täiteks ennasthävitav vingumine. Aga ega umbrohi ei hävi, nii et jõudu.

ega see pee elu ka noorena midagi väärt polnud, nii et mida mõtet vinguda, üks jama puha.

mis te halate. olin 30 kui mõtlesin, et elu on läbi, no ei olnud ja ainult paremaks läks. sain 40 mõtlesin, et nüüd on kõik läbi aga ei olnud, tekkisid uued sõbrad ja meestuttavad. vaadake anu saagimit, elust tuleb võtta mis võtta annab, ei ole põhjust muretsemiseks, tehke järgi või püüdke natukenegi. Tehke oma elu elamisväärseks, seda ei takista miski muu kui teie vale mõtlemine. Suur nali, et loen siit, et 25 aastasel on elu läbi :)

Sellest tõesti aru ei saa, kuidas saab 25 aastasel elu läbi olla.
Kui just raske haigus kallal ei ole.

25 on veel nii noor, kõik on ees.
Ma 30 nii ei mõelnud, et elu läbi.
35 - lt hakkasid sellised mõtted tasapisi tulema.

50 tekitab lausa õudust, tulevik paistab nii lootusetu.

Ärgates on tunne, ei tahagi tõusta, milleks, kellele vana inimest vaja on.

Tead, ma hakkan vihaseks saama selle jutu peale. Elu läbi, lootusetus, õudus - ja endal ei ole midagi viga! Ütlen veelkord, et isegi tervise, lähedase või kodu kaotanud inimesed oskavad elus ilusat leida (minu imetlus neile!).
Imetle talvel lumehelvest ja kevadel liblikat.
Krt vaata telekast (või otsi siin halamise asemel internetist) videosid inimestest, kellel pole käsi-jalgu või vastupidi, on küljes sündimata kaksik. Nemad näevad elu helgust ja tihti toetavad tervet küla oma elujõuga. Ehkki neil ei ole "õiget" elu - ilu, kodu (mingi sõnnikust tehtud maja ehk on) jms.
Lükka ometi oma maailmapilt paika.

Arvasingi, et selline vastus tuleb.

Kahjuks füüsilise puude puudumine ei muuda masendust vanuse pärast väiksemaks.

Imelikud mõtted kuuekümbiselt! Mina elasin sellesama elu eksisteerimise mõttetuse teema juba 18-aastasena läbi - tegin lausa katset ära minna, sest mingit mõtet elamisel ei tundunud olevat juba siis. Katse luhtumisel otsustasin liig süvitsi mitte mõelda ja lihtsalt elada päeva korraga.
Tänaseks kari lapsi suureks kasvatatud, mõni inglikski saadetud, endal 60 kohe ukse eest, aga vaat otsest vanadusehirmu küll pole. Ikka tunnen end veel asise ja võimekana, lapsed ja lapselapsed ikka alles aktsepteerivad mind kui kogenumat ja austusväärset.
Ainus kurbus on, et pärast töökaotust pole õnnestunud enam uut tööd leida, sest paraku ei olda kogenud inimese töökätest huvitatud mitte vaid era- vaid ka riigisektoris. Isegi Töötukassa saatis viisakalt puu taha :(
Õnneks on seda enam aega käsitööle, aiale, lapselastele ja hobidele. Peaks vaid tervis vastu, sest voodihaige või arutu vanainimese olemist liigagi lähedalt nähtud.

võib ju olla, et päev korraga elada on kuidagi parem, ainult, et kuigi ma olen püüdnud seda soovitust järgida, pole see õnnestunud.
olen tundnud, et selline päev korraga elamine on lihtsalt loksumine, sarnane just vanadekodus olijate elule, sarnane vangis istujate elule, kus nad teevad ristikesi seinale, kui päev jälle loojas.

inimelule annab eesmärk mineku, see hoiab vormis, see ei lase tunda, et elu on mõttetu.

kui aga jõuad punkti, kus eesmärgid hägustuvad, või näed, et inimesed, kelle elul oli vunki, oli minek, eesmärk ja tulemus, rajalt maha langevad ja lausa järjest... siis küsidki, et milleks see kõik, et milleks üldse see hullumeelne elu, see tormlemine, milleks....

samamoodi, milleks see üks päev korragagi loksumine, milleks....

üksiku inimese olemist ja elu annab ehk mõtestadagi, aga üldplaanis üleilma kogu inimrassi oma küll mitte.

on kamp psühhopaatilisi võimurhulle, kes solgutavad ülejäänud alamhulle..no kas see on siis elamist-olemist väärt?

loomulik, et me elame, loomulik, et püüame võimalikult mööda vaadata ebameeldivustest, leppida nii halva kui heaga, püüdleme millegi poole, usume homsesse päeva, usume elusse peale surma, usume ja loodame...aga samas meie sees miski sosistab ikka, et milleks kõik see...
me oleme vangis siin maa peal, meil pole midagi, me oleme siin ja meist ei olene mittekui midagi.
see, et tikkida või teha ükskõik, mida piskut, see on nagu saatemuusika, mis aitab mööda saata aega.....aga üldplaanis????...kas sel kõigel on siis mingigi mõte?

no noorena võidakse ehk küll enesetappe teha, aga need on egoistlikud või enesehaletsuslikud rohkem või siis nurkaaetute viimsed karjed..niisama kui kõik enesetapud tavaliselt...

aga laias plaanis, terve see melu ja möll terves maailmas...mis mõtet sel on?
mis selle eesmärk peaks olema, kes teab?

jah, kui ei mõtle, siis tundubki kõik loogiline ja sa elad sulle antud aja naksti ära, jätad maha oma elutöö, lapsed, lapselapsed, lapselapselapsed...lähed rõõmsal meelel, et kohtuda igavikus juba lahkunud kallitega..

kuid me ju ei tea tõde.
me vaid arvame.

me usume illusioone, me oleme küll ammu suured, aga see tilluke laps meis vajab ikka veel muinasjutte..

Samuti ei saa aru üks päev korraga elamisest.
Mina seda ei suuda.

Vanadus tundub nii kole, nii trööstitu, nii mõttetu.

minge aafrikasse või mujale vabatahtlikuks. siis äkki lõpeb see enesekesksus ära.

Ja rumal jutt suhu tagasi.inimene on just nii vana, kui ta ennast tunneb. Ja 50+ ja 60 elu just algabki, muidugi, kui tervis korras enamvähem. Sest lapsed suured ja lapselapsed toovad rõõmu ja muudavad just nooruslikuks. Isiklikult naudin vaid noorte seltskonda, kõik sõltub enesest. Kui pole elu sassi elatud on kõik ok veel.

minge siis maale v metsa elama, kui linnas omanägu ei juleta näidata ja häbenetakse ennast. iga vanus on omamoodi ilus, just küpsus ja tarkus on ilusad. muidugi kasimata madalalaubaline on inetu.

Vanu inimesi nüüd küll kuskile vabatahtlikuks ei taheta.
Ikka nooretest ollakse huvitatud.
Aafrikas on naiste vanus veel eriti tähtis, noor jõuab palju lapsi sünnitada ja lapsi peab neil palju olema.

Õndsad on need, kes on vaimust vaesed.
Nemad tikivad, õmblevad ja kokkavad, st teevad mida iganes ja selleks nad justkui siia maa peale loodud ongi. Sigivad ka muidugi, see on vist tegelikult see peaeesmärk siin maa peal, ükskõik, kas tegu inimese või loomaga.

Ja see vaimust vaene arvab muidugi, et elu üle mõtlejatel ei tule pähegi tikkida ega õmmelda ega kokata, reisida või hobidega tegeleda. Et need inimesed on sellepärast õnnetud, sest ei tea seda suurt elusaladust, mis tikkimises peitub.

Aff, ülimalt hästi öeldud, paremini öelda ei saagi.