nagu Vaprad ja Ilusad, see juba aastaid venib, ka ei usu, kes viitsib seda kommida.

Häda on selles, et vana inimene kuskile enam ei kõlba, osadesse kohtadesse töölegi ei võeta.

Kõik see on nii hirmutav, ohh, ei taha mõeldagi, õudne hakkab.

Mida teevad üksikud keskealised ja vanainimesed ?
Tunnevad suhtlemisest puudust ?
Millega oma vaba aega täidavad ?

Hull asi on see, et vana inimene ei ole kuskile oodatud.

No ei ole aega vanainimestel sulle vastata, elu tahab elamist, peod pidamist ja tööd tegemist, kiire kogu aeg.

P on nii vanaks ja laisaks jäänud, et ei viitsi enam korralikult vingudagi. Laisk vanainimene on kole nähtus.

Vanaks olen tõesti jäänud. 3 kuu pärast juba 48.

Mis tegemised vanal inimesel nii väga enam on ? Jätame kõrvale lapselapsed.
Päris tõsiselt huvitab, sest mida vanas eas töö kõrvalt nii väga teha on.

Kusjuures, sul on õigus.
Tunnen, olen vana, tülpinud, masenduses ja väsinud.

Olles ise värskelt pensile, st töölt koju jäänud, saan aru, miks penskaril nii kiire. :)
Tööl käies:
1. Kui käid tööl, siis vanainimene peab konkurentsis püsimiseks palju rohkem pingutama kui noor. Ei tohi olla haige, väsinud, masendunud,vihane (kuigi arvestatavaid põhjusi jagub), sest see kõik pannakse vanaduse arvele. Noortel on põhjused, vanadel on ettekäänded või "ealised ja mitteravitavad iseärasused".
2. Väsinuna koju minnes astud läbi lähimast valmistoidu letist ja lisaks ka apteegist läbi, et kaasa kodus ei viriseks, miks süüa pole ja et oleks piisavalt rahustavaid, toonust tõstvaid ja immuunsüsteemi tugevdavaid preparaate ja jaksaks homme jälle tööle minna.
3.Õhtul kukud pärast sööki ja nõudepesu voodisse, et ärgata hommikul vara ja end "lille lüüa". Keegi ei taha su väsinud, vana ja valust krimpsus nägu näha. Seega jääb suurem koristamine nädalavahetusse. Ehk siis lükkad tolmurullid mööbli alla, tõmbad laest ämblikuvõrgud alla ja kräunutad pesumasinat ning ehk natuke ka triigid.

Ja kui jääd koju, siis:
1.Kaasa arvab: sa oled ju nüüd kodune ja sul on aega küll. võiksid tõesti kolm korda päevas korralikult süüa teha ja iga päev tolmu võtta.
2. Lapsed arvavad: sa oled ju nüüd kodune ja sul on aega lapselapsi hoida, neid lasteaiast koju tuua, neile oma elutarkusi jagada ja muidu tore vanaema olla. "Miks sa oma moblat levis ei hoia? Ma ei saa ju kell 2 öösel ülemusele helistada, et ma homme tööle ei tule, sest laps jäi haigeks! Sina aga võiksid vastu võtta ja kell 7 minu juures olla, et saaksin enne tööleminekut sind instrueerida, mida vaja teha!"
3. Lisaks arvab terve parv naabreid, sõpru ja sugulasi, et kuna sa oled kodune ja niikuinii on igav, siis võid ajaviiteks nende koera pissitada, lilli kasta, haiget vanaema vaatamas käia, nendega pensionäride klubis mokalaata pidada ja kepikõndi teha jnejne. OK, iga vähegi "ei" öelda oskav inimene oskab neid pakkumisi eirata.

Aga millest sa ei pääse, kui oled lõpuks auväärne pensionär:
1.Kuna oled suurpuhastuse tegemist aastaid kaugesse tulevikku edasi lükanud, siis nüüd pead selle ette võtma, et mitte solgi sisse uppuda. Sinu eas ja sinu tervisega aga võtab iga asi, hoolimata elukogemusest ja vilumusest, vähemalt 2 x nii palju aega kui 20 a tagasi. Vaevalt sa koristusfirmat palgata jaksad ja kui siiski, vt punkt 2.
2. Avastad, et lisaks suurpuhastusele on vaja ka remonti. Ehk siis pead kalkuleerima, mida alles jätta, mida ära visata, kinkida (äkki õnnestub isegi müüa, et tiba lisaraha saada?), et remondimehed tuppa mahuks. Reeglina päris-töömehed tahavad "tühja karpi", et siis ees on topelt-kolimine (asenduspinnale ja sealt tagasi). Ise sa vaevalt enam redelil kõikudes lage värvid, seinu pahteldad ja tapeeti paned, rääkimata suurematest töödest (ja ilmselt su abikaasa - kui ta olemas on - ka enam tõsiemaid meestetöid ei tee - viimastel aastatel olete ostnud lõhutud puid, kui te just keskküttega korteris ei ela).
3. Tuleb teha üks korralik revisjon oma mälestustesahtlites (pildialbumid, dokumendid, raamaturiiul, ehtekarp) ja otsustada, mida võtta ja mida jätta ning kellele. Sul on kindlasti meeles, kuidas koristasid siit ilmast lahkunud vanade sugulaste järelt ja vedasid nii mõnegi esmapilgul huvitava, kuid tegelikult tarbetu vidina oma koju, kust nüüd tuleb see likvideerida.
4. Kindlasti tee revisjon oma päevikutes, kirjades ja fotodes. Need võivad olla sulle huvitavad, kuid teistele igavad. Samas võivad sinu kunagised isiklikud mõtted ja tunded paljudele sinu lähedastele haiget teha. Parim saladus on hävitatud saladus! Kui oled tegija, anneta oma mitte skandaalne ja kultuuriväärtuslik kraam muuseumile.
5. Meenub hulk hobisid, mis kunagi ajapuudusel unarule jäid. Võib-olla korrastad margi- või mündikogu, lähed uuesti keraamikaringi või laulukoori. Tervise huvides vesiaeroobikasse või joogasse, mille enamus normaalsema kuutasuga trenniaegu oli mõeldud mittetöötavatele inimestele, sest treener on ka inimene, kes tahaks töötada 9-5.
6. Võib-olla selgub, et pead oma vinge elamise vahetama tagasihoidlikuma vastu, sest sissetulekud on väiksemad, jõudu vähem ja ka lastel (kui neid on) pole ressursse sinu toetamiseks.
Muide - mõtlemine pidavat olema kõige enam energiat kulutav tegevus!

Head uut aastat!

Aitäh sisuka vastuse eest ja samuti head uut aastat !
Pensionile jäämine on niivõrd hirmutav, kohutav on istuda kodus ja surma oodata.

Kui vähegi tervist on, tahaks surmani tööl käia.

masenduses Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Aitäh sisuka vastuse eest ja samuti head uu
> t aastat !
> Pensionile jäämine on niivõrd
> hirmutav, kohutav on istuda kodus ja s
> urma oodata.
>
> Kui vähegi tervist on, ta
> haks surmani tööl käia.


Ära väga muretse, sellise optimitliku ellusuhtumise juures sa pinsini ei elagi!

P. Sa oled oma elu mooda lasknud aga tundub, et sa ise sellest lopuni aru ei saa, mis koik oleks voinud su elus teisiti olla.

Aru ma ei saa, kuidas teemaalgatajal nii vildakad väärtushinnangud olla saavad.
Vanadus on kogemused, elu mõtestamine jm taoline. Vanaduses on vähem kirgi ja keskenduda saab enam sisule.
Aga nojah, kui teemaautor nii mõtleb, nagu ta siin end väljendas, ega ta siis nagunii mõista, mida mina mõtlen.
Ausalt, kahju on inimestest, kes ise oma elu suure hala ja vingumisega kehvaks teevad ning kõikvõimalikud võimalused kasutamata jätavad.

Olen 62-ne töövõimetuspensionär. 60-selt läks nägu lõdvaks, sel aastal kukkusid tissid kõhu peale ja tekkis topeltlõug. Ülla-ülla! Seni arvasin, et mina ei jäägi vanaks... Paratamatusega tuleb leppida! Kõigest hoolimata arvavad võõrad et olen oma aastatelt 10-20 a noorem - hoolitsen oma välimuse eest. Oma depressiivse iseloomu tõttu olen endaga kogu elu tööd teinud - oma mõtlemist muutnud, keskendunud positiivsele, olgu teda nii vähe kui parasjagu on. Olen leidnud endale sobiva füüsilise tegevuse, toredad trennikaaslased - samavanad ja vanemad. Armastan nalja ja naeru, otsin pidevalt ilu enda ümber jne jne. Kogu maailma muuta mina ei saa, seepärast ei võta ma endale ka kogu maailma muret muretseda. Elan omaenda väikest elu nii hästi kui oskan, ausalt ja kurja tegemata, abivajajaid aidates ja tasu ootamata. Jalad on paistes ja selg valutab - mis teha, keha on väsinud ja praegugi teen talle liiga - ammu peaks voodis olema. Lähengi. Aga mingeid KOLLE ma endale küll ehitama ei hakka - mis seda vanadust karta, mingil moel on ta juba mu kätte saanud, tulebki sellega elada. Silm veel seletab - loen huvitavaid raamatuid, käin kinos, vaatan telekast Sajandi armastust jms. Kuni mu ema veel pärast sööki pudrupotti endale pähe ei pane, on kõik hästi:-)

Muidugi san aru, et elu oleks võinud teisiti minna ilma igasuguste täiesti mittevajalike süütunneteta, mis tegelikult mul kõik ära rikkusid.
Naistuttava kaasbil kahjuks, aga talle teeb see ainult nalja.

Hah, olen viimasel ajal endagi juures märganud järsku vananemist.
Kuigi juba pea 8 aastat tagasi sain 40. - ndaks juubeliks naistuttavalt sõnumi " SA OLED RÕVE VANAMUTT ".
Ei tea, kas ma nüüd olen ta arust puhta rauk või ühe jalaga hauas.

Kusjuures 40 - selt ei näinud ma üldse vana välja.
Nüüd olen küll ära vajunud.