Olen 47. Kohe varsti 48.
Selline vanaduse hirm ja lootusetuse tunne, mis lausa halvab. Õudne mõelda, et varsti 50.
See on nii hirmutav. Kas keegi veel midagi taolist tunneb?

Milleks masetseda, kui midagi parata ei saa.
Hirm pole aastanumbri ees, aga eks ikka pelgan, kui palju tervena ja aktiivsena elatavaid aastaid veel jäänud on. Kõik vastikud tõved, mis võivad tabada, neid kardan.
Ja mõtlen ka surmale - et kui ükskord minek, oleks see kiire ja kerge... aga kas on?
Muidugi tahaks olla noor, kel veel kõik ees, et vaataks lootusega tulevikku:) Kindlasti sünnitaks veel mõne lapse, kui saaks aega tagasi pöörata.

Ikkagi on õudne mõelda, et tulevikus midagi ees ei oota.
Selles häda ongi, et midagi muuta ei saa. Ma ise otseselt tõvesid ei karda, aga vanadust kardan küll.
Mõtlen pigem nii, et surm just päästab vanaduses piinlemisest, ei pea haigusi silmas, vaid vanadust ennast.
Ainuke lohutus ongi, et ükskord peab surema.

minu arust on naistel pidevalt vanaduse hirm. algul tundub, et 30 on maailma lõpp, siis 35, siis 40. 48 on ju ühe jalaga hauas juba, mis siin enam karta :)

Minu elu on juba 25selt läbi kahjuks.

Karda voodihaigeks jääda terveks eluks mitte vanadust

Voodihaigeks jäämise peale ei mõtlegi.
Miks peaks mõtlema endale haigusi juba ette?
Vanadus iseenesest on psüühiliselt niivõrd raske ja masendav ka ilma raskete haigusteta.

Mis mõttes su elu 25selt läbi sai?

Otseses mõttes.

no mina küll ei saa aru, millest te räägite. sama juttu räägivad ümberringi kõik minuvanused sõbrannad-tuttavad. ei ole mingit hirmu, pigem vastupidi - ootan pensionipõlve suure põnevusega ! siis on ometi rohkem aega tegelemiseks lastelastega ja oma hobidega. kuidas saab olla lootusetust, kui on lapsed ja lapselapsed ? nemad ju näitavad, et eluring läheb edasi ja midagi ei lõpe koos sinuga. nii palju on asju, mida tahaks veel teha ja millesse süveneda. praegu on põhiprobleemiks ajapuudus.

aga noorust tagasi küll ei tahaks, praegu on ikka tunduvalt rahulikum elu. kuldsed aastad... :)

Ei, vanadus iseenesest mu jaoks küll masendav ei ole. Miks sinu jaoks on? Mida sa kardad, kui mitte vanadusega kaasnevaid hädasid? Või miks sa just tingimata tahad noor olla? Kui tervist on nii endal kui abikaasal, siis täitsa tore 50-sena maailma vaadata. Lapsed suured, vastutus õlult, elad endale. Ja veel lapselapsed! Väga vahva.

naine 55 Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> no mina küll ei saa aru, millest te räägite. sama
> juttu räägivad ümberringi kõik minuvanused sõbrann
> ad-tuttavad. ei ole mingit hirmu, pigem vastupidi
> - ootan pensionipõlve suure põnevusega ! siis on o
> meti rohkem aega tegelemiseks lastelastega ja oma
> hobidega. kuidas saab olla lootusetust, kui on lap
> sed ja lapselapsed ? nemad ju näitavad, et eluring
> läheb edasi ja midagi ei lõpe koos sinuga. nii pa
> lju on asju, mida tahaks veel teha ja millesse süv
> eneda. praegu on põhiprobleemiks ajapuudus.
>

> > aga noorust tagasi küll ei tahaks, praegu on ikk
> a tunduvalt rahulikum elu. kuldsed aastad... :)

Sa selle peale pole mõelnud et mõni inimene pole võimeline lapsi saama?

Vanadus on üks rist ja viletsus. Mu meelest ei ole selles mitte midagi meeldivat.
Noorena on elu ilus, täis lootusi.
Vanana pole enam midagi elult oodata ning vana inimest ei ole kellelegi tarvis.
Täiesti õige, kõikidel ei ole lapsi ega lapselapsi.

to .

olen ikka mõelnud ja nõustun, et sel juhul võib elu teine pool tõesti raske olla. kuid neid on kindlasti vähemus. teemaalgataja ei kirjutanud, et tal lapsi-lapselapsi ei ole, miks peaks seda siis kohe eeldama.

mul endal on tutvusringkonnas vanem paar, kellel endal lapsi ei ole. igati lõbusad inimesed ja naudivad elu täiel rinnal. nii et alati ei ole see näitaja.

Jeah... hirmu ei ole, natuke nagu segadus, et kuidas nüüd olema peaks ja kuidas riietuma :D :D, et liiga vana ei tunduks ja ülevoolavalt "noor" olla ei tahaks.
Kusjuures tõsine probleem! Kuidas peaks riietuma, kui vanus nagu "keskealine", lapsed alles põhikooliealised ehk siis aktiivne liikumine toimub kogu aeg ja kontori-riietust kanda vaja ei ole või pole lihtsalt mõistlik... "ruudulist seelikut" veel nagu ei paneks, retuusi-laadsed teksad nagu ka väga ei läheks, kuigi keha oleks... Keeruline.

Isegi lapse ( Laste ) olemasolul on vanadus kurb.
Milline naine tahab olla vana, kole, kortsus?

masenduses Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Isegi lapse ( Laste ) olemasolul on van
> adus kurb.
> Milline naine tahab olla vana,
> kole, kortsus?

Ega mehedki pole targemad ja ilusamad 50 aastaselt. Nii et fifti fifti

P nimeline klikimeister üles äratatud jälle.

Mees võib vanas eas võtta naise, saada lapsi.
Naisel see võimalus puudub.
Me presidentki võtab uue noore naise.

Kui levinud on üldse vananemisega seotud masendus? Olen kuulnud, on 40 - ks saamise kriis, aga siis lepitakse ja harjutakse.

Kahjuks ei harju. Masendus läheb pigem suuremaks, sest vanust tuleb kogu aeg juurde.

Eks pead oma mõtlemist muutma ja elust selle ilusa üles leidma, mida tal pakkuda on. Niisama soigumine ei aita ei sind ega meeldi kellelegi su ümber. Täisaru peas, korrasta oma mõttemaailm, süvene endasse ja ära lase end paratamatusest häirida. Sea mõni reaalne eesmärk ja liigu selle poole.
Masenduses olemine on muidugi üks tore asi ka - saab aga muudkui hädaldada, kui muud jututeemat pähe ei tule. Mõni naudibki just seda:)

Tundub, et Delfi foorumi Google Analytic näitab taas langustrendi ja admin on asunud teemasid looma. Neile, kes veebilehe hingeeluga nii tuttav ei ole, siis Google Analytic on selline plugin, mis näitab ära kui palju on veebilehte külastatud, kui pikk on keskmine külastusaeg, millistest riikidest on külastatud, millist seadet kasutatud(arvuti, tahvel, nutitelefon), millist brauserit kasutatud....ühesõnaga päris palju infot saab selliste pluginate abil. Ja kui reklaamiostjad näevad, et külastajate arv väheneb, siis nad ei rõõmusta selle üle.
PS! Google Analytic ei ole ainus plugin, mis taolist infot annab.

Noh, mina olen juba jupp maad üle 50 ja vanadusehirm on möödas. Ei olegi nii hull teine, kui arvasin.
Pigem olen rahul, sest nagu eespool öeldi: elu on paigas.

Kõik kolm poega on töökohad saanud ja saavad ise endaga hakkama, mul selle koha pealt enam muresid ei ole. Ootan lapselapsi ja lootust on ka neid saada. Praegu elan muretult endale ja käin teatris-kontserditel, vahel vean poegi ja miniat või poegade pruute ka kaasa. Varem pidin laste eest hoolitsema, nüüd kipuvad nemad minu eest hoolitsema. Kuna need kaks, kes hetkel paariliseta on, elavad minu juures, siis tehti mulle eile lõunasöök valmis . . . toodi köharohi kätte ja sunniti ära jooma . . . ja kuna nad on minu kasvavatud, ostavad nad ka ulmekaid nagu mina - nii et uuemad tuuakse mulle koju kätte. Mugav.

Tervise koha pealt on suur pluss, et need neetud päevad ükskord otsa said. Mina olin päevade ajal nagu Narva kosk ja pidin ette vaatama, kuhu ja kui kauaks lähen, et liiga kaua järjest paigalistumist ei oleks. Sest kui pärast pikemat istumist püsti tõusin, valas keegi nagu kopsikuga sääri mööda alla, mingi polsterdamine ei aidanud. Nüüd seda muret pole.

Ja kuumahood on tülikad ainult kesksuvel, praeguse külmaga kuluvad nad väga ära. Hommikul on kohe kerge tõusta - mul vähese kütmisega eramaja läheb hommikuks külmaks, ootan siis voodis kuumahoogu ja siis on lihtne selle soojaga tõusta ja vannituppa minna.

Aga välimus - noh, olen käega löönud ja aru saanud, et nii meesterahva kui naisterahva puhul on iseloom olulisem kui välimus. Sest praegu on mul sõpru ja peikasid kuidagi rohkem kui nooruses. Kortse mul eriti veel ei ole, aga eks nad tulevad, kuhu nad pääsevad. Aga need praegused peikad ei vaata enam mitte kellegi kortse, vaid tahavad rahulikku tädi endaga lobisema ja ennast ära kuulama, mis sobib mullegi väga hästi. Kui ma vaatan ümberringi, kuidas eakaaslastel elu on sumisema hakanud, käiakse peikadega Türgis ja Vahemere saartel puhkamas jne., siis tekib nagu arusaam, et see on nüüd see teine noorus ja see on ikka tükk maad targem ja tasakaalukam kui see esimene noorus.

Pensioni-iga ootan tõesti, tahaks rohkem kodus olla ja endale huvitavaga tegeleda.

Lisaks tekivad uued huvid, mis on intellektuaalsemad ja ausalt öeldes huvitavamad kui need, mis olid nooruses. Lõppkokkuvõttes: elu on huvitavam.

Tsitaat (nutune): "Mees võib vanas eas võtta naise, saada lapsi.
Naisel see võimalus puudub."

Heh, ka naine võib oma vanad peikad üles otsida ja ligi lasta.

Ja naisel on võimalus saada lapselapsi, mis on veelgi ilusam - nendega on oluliselt vähem vaeva ja rohkem rõõmu.

Mis õhin teil nende laste saamisega on?
Sellega saab ju iga nolkki hakkama, aga
mis siis saama hakkab?
Puudel pole lehti, 100'000 nälgivat last...

Kui just mingit hullu haigust kallal ei ole, siis on (nagu enamik asju) puhtalt enda suhtumise küsimus. Selle omaenda suhtumisega tulebki tegeleda - ega aastate lisandumise fakti keegi muuta ei saa. Ja pensionipõlv on ju ennekõike vabadus, millega tuleb harjuda :)

Pensionipõlv võib vabadus olla, aga mis selle vabadusega selles vanuses enam peale hakata.
Ei ole öelnud, et vanaduse pärast masenduses olemine nauditav on.
Nautida ei ole siin midagi.

Pigem tunnen õudust, vana olla on nii jube, nii hirmutav.
Muidugi saab sundida ennast sellele mitte mõtlema, tegeleda millegagi, vägisi suunata mõtted mujale.

Pigem tee endale ükskord põhjalikult selgeks, misasi sind hirmutab, mitte ära juhi mõtteid mujale. Mina tean täpselt, mis mind hirmutab.
Mis on sinu jaoks vanaduses see kole ja hirmus koll?
Et keegi sind enam kauniks ja ihaldatavaks ei pea?
Et noored tegijad kolleegid kipuvad sulle ülevalt alla vaatama?
Et nooruslik kollektiiv on su oma vaba aja veetmisest ja ühistegemistest välja lülitanud?
Et fertiilne iga on möödas?
Et pead tagasi tõmbama oma riiete ja meigiga?
Või miski muu?
Tegele oma hirmu ja selle põhjustega. Niisama tühja jauramine pole ju lahendus.

Riided on mul tagasihoidlikud nagunii, meiki ei kasuta.
Isiklikult leian, et vanaduses ei pea midagi riietega tagasi tõmbuma ja meiki küll keegi ei keela vanal inimesel kasutada.

Ma ei meigi ennast üldse, ei ole kunagi meikinud. Kuigi võiks, aga ei ole sellist harjumust.
Noor ja ilus tahab vist olla iga naine.

Vanem naine noorte seltskonnas mõjub naeruväärselt. Ega ei sobi küll palju noorematega koos vaba aja veetmine.

VVana inimest lihtsalt ei ole kellelegi vaja.

Ja ikkagi ei öelnud sa mitte midagi olulist, mis just sinul seda hirmu põhjustaks. Ehk siis see kõige viimane - vanainimest pole kellelegi vaja?
Kardad kasutuks jääda? Kas enne oled terve elu elanud tunnustatud sootsiumi liikmena, kes on pidevalt nõutud ja kõigile vajalik? Ja kardad sellest rollist ilma jääda?
Oleneb muidugi, aga vanus ca 50 pole küll põhjuseks. Oma 10 aastat kindlasti saad veel samal tasemel oma panust anda (kui just mõni vaimu nüristav häda pole päevakorral?).

Tee ise oma hirmu põhjus endale selgeks ja mõtle oma edasine elu läbi. Ega siin pea sellest ometi teada andma:)
Ainult ise ja endale elad.