Eks selliseid raamatuid on kõigi (vanema põlvkonna) riiulid siiani täis. Ka minul. Üks hakkas silma, kuigi ma enesele ei taha, sest on olemas. Nimelt Jutupaunik. Jutupaunikud (4 osa ilmus) on suurepärased mälestused tolle aja lastekirjandusest (ja sugugi mitte halvast!!). Ärge andke seda ära; kunagi on ehk mõni lapse(lapselapse)laps sellisest asjast huvitatud. :)

Niisiis - kas keegi on seda teinud ja mis tulemustega? Hea oleks, kui vastaks mõni loomaarst või keegi muu, kes põhjalikult loomade anatoomiat ja biokeemiat tunneb...

Teretus veelkord, ligi pool aastat hiljem. Tuli välja, et minu kutsa jaoks oli esmase paarituse aeg siiski liiga varajane. Nädal hiljem käisime uuesti koerapeika juures - ja ei mingeid probleeme. Tänaseks on mul tore 3,5 kuune kutsikas - koeraemal huvitav ja minul samuti; rääkimata pisikoerast enesest. Ülejäänud 3 kutsikat said ka normaalsetesse ja loomi armastavatesse kodudesse, enamasti vanapaa

Aitäh, see oli selline normaalne ja asjalik vastus, nagu ma tegelikult ühelt Lemmikloomade rubriigilt ootasin :) Arvan, et enam ma seda koerakest paaritada ei püüagi, sest saan ju alati Maarele seltsiliseks teise koera osta. Nagu varem kirjutasin, pole mu koera kunagi paaritatud, st ta on neitsi, ja mu arvamus oli, et kui pole enne teinud, siis ta lihtsalt "ei oska" olla või käituda... (

Ma vabandan sügavalt, et siia foorumisse nõu küsima tulin. Õetütar hoiatas, et foorumites käivad sellised imelikud ja tigedad inimesed. Kindlasti on võimatu teile midagi selgitada, teile, kes mind, 50 aastast naist ilge sõimuga üle kallasite. Siiski - juba vanad kreeklased ütlesid, et kuulake ära ka teine pool, niisiis: 1. mu koer on 3,5 aastane (mitte 2,5, see oli näpuviga enne) ja pole

Mul pole väikeste koertega kogemusi, ja üldse puuduvad kogemused, kas inimene saab kuidagi paaritumisele kaasa aidata? Tulin just oma 2,5 aastase terjeriga kena koeraprintsi juurest... Indlemise päev peaks õige olema (veritsemise algusest 10.- 11. päev), aga preili ei lase ligi! Niikaua, kuni lihtsalt eputamine ja mängimine käis, oli rahul, aga niipea, kui (kogemustega) prints selga hüpata püüdis,

to 23.30. Asi selles, et sellel hambal oli mul nagunii alles vaid juur. Olen üle keskea inimene ja hambad on mul lapsest saadik halvad olnud. Aga kui sama jama juhtuks hambaga, kus on ikka veel hammas ise olemas, siis muidugi püüan ravida, mitte ei jookse kohe tõmbama.

Aitäh vastamast, nii et asi oligi vaid selles. Järgmisel korral, kui nii peaks juhtuma, lasen enne ikka põletiku välja ravida.

"Kaasajal healoomulisi moodustisi üldjuhul ei opereerita," ütleb naistearst Galina Litter. Ka mitmed patsiendid on öelnud, et arst pani ette 5 kuud oodata ja siis uuesti kontrollima tulla. Ühel daamil aga olevat selline moodustis 2 a jooksul ise kadunud. (Rahvaravini veel ei jõudnud, tahtsin need esmased leiud teile ära saata :) ). Ja muide - mõned arstid ongi sellised, et tahavad

Lihtsalt huvi pärast küsin. Eelmised hammaste tõmbamised on kõik läinud absoluutselt ilma valuta, st tuimestussüst on hästi mõjunud; täna tõmmati mul üks põletikus hambajuur (arst on kogenud ja pädev; käin tema juures juba 20 a, nii et temas pole viga, oli väga valus, vaatamata koguni kahekordsele süstile. Siit küsimus: kas põletikus hammas (minul küll vaid juur) pärsib tuimesti mõju? Aitäh! :)