hmm, hea kysimus, surmahirm :)
ma mäletan et äris alguses, kui ma ei saanud aru mis kehaga toimub, siis valdas kyll selline hirm, mingi aeg kummitas tunne, et ma suren noorelt, ei tea miks.
kuid nyydseks olen haigusega sõbrunenud, see osa mu elust, ja enam ei karda,
sest egas need tõmblused ei tapa, need tõmblused on igapäevased ja enam nagu ei põe nende pärast,nujah, lihased väsivad, aga ega see ka ei tapa, üks kord lõi julm valu südame kanti, aga siis kohe yritasin tuvastada, et mis valu, sain aru et jälle mingi lihas valutab, ja hirm läks üle :D
ja mis ikka põdeda, pigem nautida elu, nii kuidas võimalik, haigused küll muudavad me elusid, kuid ikkagi saab elatud, eks vahel stress ikka, aga siis tegelen oma hobidega (maalimise, käsitöö ja kirjutamisega), suhtlen inimestega, kõik teavad et ma vahel olen natuke tige, aga see valudest, Oma elu elan nii nagu ise soovin :) yritades ikka oma unistusi täita, need kyll nõuavad tervise tõttu rohkem vaeva aga mingi eesmärk peab olema, siis on rohkem jõudu võidelda