Hiob versus Vooglaid Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Nii lihtne on vastamise asemel karjuda 'demagoog!
> demagoog!'
> Hiob: 'samasooihalus ei pruugi oll
> a inimeste enda valida, vaid haarab neid sõltumata
> nende tahtest, siis on nähtud selles seksuaalse o
> rientatsiooni eripära, mis kaldub kõrvale heteros
> eksuaalsusest'
> Vooglaid arvab, et homoseksuaals
> us on valik.
> Üks neist eksib, aga kumb?
Sa otsid taga seda, mille järgi su süda igatseb. Jah, pole valik, vaid kiusatus. Ka Hiob on täpselt sama meelt ja seal ta seda räägibki. Sa lõikasid Hiobi tekstist välja vaid osa tema mõttest, seda esiteks. Teiseks ütleb ta seal: "siis on nähtud selles...", mis tähendabki seda, et seda on selliselt tõlgendatud, nii arvatud, kuid see tõlgendus ei pea vett. Kiusatused ei ole meie endi valikud, need tabavad meid kõiki. Nendega tuleb võidelda, mis on muidugi väga raske ja sellest võitlusest saadakse ka homoseksuaalsete sidumiste osas aru, aga pattu ei saa seadustada. Siit tuleb alles kiriku vastuseis väga kindlalt esile st kooseluseaduse puhul. Võtame näiteks igasuguse armumise. Ma ei pea üldse õigeks, et armastust peetakse millekski pühaks. See armastus, mis on püha, on Kristuse armastus, on ohverdav armastus, mitte lihameelne maailmast otsitav inimlik õnn. See viimane ongi väga inimlik nähtus, aga kaugeltki mitte püha, mitte Jumalik. Püha on Jumal ja pühalik on jumalik, mitte inimlik - neil asjadel tuleb vahet teha. Ka armumine on kiusatus sageli, sest kui palju kordi armutakse täiesti valedesse inimestesse ja kui armumine mööda läheb, kuidas siis selle inimese puudused paistavad veel topelt tugevalt silma ja häirivad. See kõik on inimlik, ka homoseksuaalne kiusatus on inimlik. Seepärast ei ole ka Hiob või Vooglaid niiväga homode vastu, vaid kooseluseaduse vastu ja homosid kutsutakse otsima meeleparandust, olema valmis tooma oma ihad ja soovid ohvriks. Nii peavad tegema ka näiteks need vallalised naised või mehed, kes armuvad abielus mehesse või naisesse. Kristuse järel käimine ei ole oma maise elu õnne otsimine, vaid ohvrimeelsus ja loobumisvalmidus, tegelik kodu on alles Jumala juures, koju jõutakse alles pärast surma. Siin tuleb selleks midagi ohvriks tuua, et pälvida igavene elu. Kui sa tahad oma tasu siin kätte saada, siis ei hoia sa seda igaveseks eluks. Kahte lihtsalt ei saa.
Loe üldiselt ise evangeeliumi, väga raske on siin suurt usumüsteeriumit lahti seletada.
Noh näitena toon selle kirjakoha, kus Jeesus teadis, et ta peab ristisurma minema ja kui suur oli tema kiusatus mitte seda teha - see on ju inimlikult mõistetav meile, sest ta kannatas samamoodi nagu iga inimene. Ta ka võitles endaga meeletult, isegi ühes evangeeliumis on kirjutatud, et Ketsemani aias palvetades ta pindmised veresooned lõhkesid otsa ees ja ta laubale ilmus koos higiga veri. See on väga, väga suur pinge, mis selle põhjustas. Aga ya sai võitu endast ja võitjaks sai see püha armastus, mille nimel ta läks ristisurma. Armastus meie vastu, mis annab meile lunastusvõimaluse - õige suri patuste eest, et lunastada neid - et meiegi võiksime igavese elu pälvida.
Joh 12,24 Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange maasse ega
sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja.
25 Kes oma elu armastab, see kaotab selle, ja kes oma elu vihkab
selles maailmas, see hoiab selle igaveseks eluks.
26 Kes tahab mind teenida, peab järgnema mulle, ja kus olen mina,
sinna saab ka mu teenija. Kes iganes mind teenib, seda austab mu Isa.
27 Nüüd on mu hing ehmunud. Ja mida ma ütlen? Kas ma pean
ütlema: Isa, päästa mind sellest tunnist? Kuid ma olen juba astunud
sellesse tundi.