Mulle enel´i mõttelaad tundub hea.
eriti see postitus, kus enel kirjutas otse välja, et on täiesti loll arvata, et mehed samal emotsionaalsel tasemel mõtlevad.
Olen värskelt üksi jäänud ja elukaaslane uue suure armastusega oma metsiku õnne leidnud. (ma ei tea, kui ta poleks mulle vahele jäänud, kas siis kestaks kahe naise vahet sörkimine edasi)
mina siin põen ja nuutan, olen solvunud ja pettunud. Pingutan ja püüan sirge seljaga edasi minna. Küsin endalt tuhat korda päevas, et kuidas ta ometi võis??
Ja tema? Fakt, et mehel on nii suva kui veel olla saab. Talle on tähtis, et uus miisu ootustele vastaks, et uuele , nüüd juba avalikule suhtele parimat muljet avaldada. Mees ei raiska enam sekundit ka üleliigseks mõtlemiseks, eriti, kui armumine on vägev.
Minul polnud võimalust midagi enam päästa-- uus suhe punuti minu selja taga nii küpseks, et mees lihtsalt astus ühest suhtest teise, juba toimivasse suhtesse. Aga ma tean, et ma ei tahaks tagasi meest, kes on petjatüüpi. Käibki suhtest suhtesse ja püsib igas suhtes seni, kuni suhe probleemivaba. Selline mees ei kõlba elukaaslaseks. Selline mees kõlbab vaid armukeseks naisele, kes turvalist suhet ei otsi.
väga palju oleneb mehe suhetemustrist. Kui oled mehe teine püsisuhe-pole probleemi. kui mehel on seljataga 4-5 "püsisuhet" siis on see juba tema stiil ja väljakujunenud hoiak joosta suhtest suhtesse. Iseasi, kui paljud naised meeste tausta teavad. mehed ise räägivad imelisi muinasjutte oma eelmistest eludest. Reeglina ebatõesed ja nende kasuks pööratud.
Kogu suhe peaks tuginema usaldusel. Kui suudad seda taastada endas- edu. Kui tunned, et jääd alati kahtlema-kuhu ta tegelikult läheb, kes helistab ja kellele helistab jnejne- siis on see elu maapealne põrgu. Mina ei suudaks.:(