Ma ei teagi täpselt, kas ja kui palju nad suhtlevad. Või noh, tegelikult tean, et suhtlevad, aga mitte näost-näkku. Aga kuna me oleme selle osa selgeks rääkinud, et ta ei saa päris ära suhtlemist lõpetada, siis ei ole ka mõtet selle kallal närida. Esialgu ma ju olen sellega leppinud.
Aga meie suhtest...ei ole see sitt kohe üldse mitte. Väga mõnus suhe on. Ja praegu oleme igaljuhul täiesti koos, elame rahulikult oma ühist elu, teeme mõningaid ettevaatlikke plaane lähitulevikuks. Ning oleme ka füüsiliselt lähedased. Minu jaoks tähendab näiteks palju, vist isegi rohkem kui seks, kui mees magama tulles mind kaissu võtab. Kui ei oleks mingeid tundeid, siis seda ei oleks. Selle kõrvalsuhte aktiivsel perioodil ei olnudki.
Annan endale aru, et mehe jaoks jäi meie suhtest midagi ühel hetkel puudu (nagu ma ütlesin, oli meil üks keeruline periood, mille tõttu ilmselt see suhe ka tekkis). Ehk oligi see lihtsalt igatsus värske armumise ja sädemete järgi ja kuna silmapiirile sattus sobiv inimene, kellel omal pikk suhe lõppemas ja kes ilmselt lohutust ja aseainet vajas, siis oligi 1+1 tulemuseks.
Petmise andsin ma talle tegelikult andeks kohe...lihtsalt armastus on nii suur, et ma ei suuda tema peale sellepärast vihane olla, eriti kuna näen ka oma süüd selles, et meie suhted sinnamaale jõudsid, et see üldse võimalikuks sai. Ja praegu olen ma muidugi väga mures oma ja lapse tuleviku pärast, juhul kui mees peaks ühel hetkel siiski tema valima. Aga sama mures olen ma mehe pärast...mis siis kui see suur armastus peale meie suhte lõppemist siiski lörri läheb ja selgub, et nad ei sobigi tegelikult pikemalt kokku, et see oligi kirg ja armumine, mis lõõmas meeldivas õhkkonnas vabal ajal, aga mille igapäevaelu kiirelt lämmatab? Ma ei taha, et ta haiget saab. Mis siis, et tema tegi mulle väga haiget. Ma ei tea, ehk olengi seetõttu jalamatt. Aga ma lihtsalt hoolin temast väga. Ilmselt võtaksin ta peale seda veel tagasi ka kui ta paluks....Kõik võivad ju vigu teha, peaasi, et neist õpitakse.
Igaljuhul hetkel me siiski teeme nii mõne kuu ulatuses ühiseid plaane, millest ma loen välja, et ta on otsustanud minuga jätkata. Aga eks oht on olemas seni, kuni ta päris 100% kindel oma tunnetes ei ole. Ja praegu ta ilmselt ikkagi on segaduses natuke, kardan seda, et kui nad ühel hetkel kohtuvad (mis on väga tõenäoline, lihtsalt on selliseid üritusi, kus nad satuvad samasse seltskonda), siis lööb kõik uuesti lõkkele. Kindel ei ole ma milleski enne kui ta on mulle öelnud, et nüüd on ta kogu täiega jälle minu juures. Aga nagu ütlesin, olen hetkel otsustanud anda talle aega oma tunnete selgitamiseks.