Nii harva kui ma üldse siia foorumisse satun, tõden ikka ja jälle- lihtsam on oma muret õues koerale rääkida, kui siin foorumis anonüümselt.
Olen kunagi varem psühholoogi juures peale rasket autoavariid käinud, avastasin,et kui on mingi väga raske mure või hirm, tuleb sellest taas ja taaskord rääkida.niipalju rääkida,et enam meelde ei tule ja mure saabki sellega poolenisti lahendatud, siit aga soovin erapooletu inimese/inimeste arvamust või nägemust.
Nii palju kui ma olen siin foorumis olenud( aastas kokku vast 10 päeva) pole suutnud ma iialgi kedagi solvata, kedagi alandada või teda mõnitada.
Usun,et neil/teil on mingi eneseväljenduse vajadus ,kuidas teisele halvasti öeldes, ennast paremini tunda.
See on igatahes väga haiglane. Lõpetan selle teema, seda pole mõtet arutada nendega kellel puudub terve perekond(naine,laps/lapsed, abikaasa)
Head vana-aasta lõppu