Eile öösel, kui kõik mõistusega olendid magasid ja kõik peegamõtlejad oma kaotatud hinge taga nutsid, õnnestus mul liinile saada see tegelane, kelle käes on meie saatuseraamat.
Selgus, et paksu raamatu taga ei istu enam heatahtlik vanake, kellega ma oleksin raudselt „kaubale“ saanud, vaid pikapatsiline itimees oma e-raamatuga.
Küsis ülbelt, nagu itimehed ikka: „Mis mureks?“
Ta rsk teab ju seda niigi, aga ju pakub inimesepiinamine ka ülakorrusetegelastele naudingut.
Vastasin: „Meest tahan ja ...ellu viia oma missioon ehk töö“
Pikapatsiline pakkus mulle kahte varianti, millest esimese, hr „Mõistus`e“, võisin ise osadest kokku panna, nagu autoesinduses auto, baasvarustus+lisavarustus.
Jesss, rõõmustasin ja selline ta on...:)
Hr „Mõistus ehk kirg“...minust nats noorem või minu vanune, kena, pikk, tugev, sportlik, mustad hallisegused lühikesed juuksed, haritud, edukas, rikas, „isase“ autoga, kes viiks mu kasvõi hommepäev unistuste reisile ja mu elu oleks kindel ja turvaline kuni surmani ning võin oma töise missiooni selleks eluks unustada.
Aga...“Võta asja nüüd mõistusega“, jätkas pikapatsiline. „Sa pole mitte ainukene tema nimekirjas ja sul on valida...võtad või jätad.“
Selle variandiga on pisarad garanteeritud, kuigi need pole hingepisarad ja need pole nii kibedad kui...
„Ma vaataksin teise variandi ka ära“....ütlesin...„Selle teise, hr. „Õige ehk armastus“, keda ma nii oodanud olen.“
Pikapatsilise suu kiskus saatanlikult muigele....
“Vaata, teda sa ise konstrueerida ja valida ei saa, tema on sulle määratud ja sinu mure on ta peetunnetuse ehk vaistu abil ise üles leida ning ta võib sinu konstrueeritud „Mõistuse“ –mehest erineda nagu öö ja päev.
Pikapatsiline kuritarvitas oma ametiseisundit edasi....
„See leidmine ja äratundmine pole mitte kerge...sellega kaasnevad pisarad, hingevalu, magamata ööd ja töötamata päevad.
Ikka ja jälle ristatakse me teid, aga me ei taha märgata, sest silme ees on esimene ideaalne variant. Õhk on paks igasugu märkidest, komistuskividest, kummalistest juhtumitest....aga jäärapäiselt me ei taha näha, sest peetunnetus pole sisse lülitatud.“
"Kui sul õnnestub ta leida, siis tea, et armastusesuhe teeb alati rohkem haiget kui mõistusesuhe ja pisarad jäävadki sind saatma, kuigi see valu on magus"...lajatas ülbik.
Vennike jätkas mõnuga .....“ Lisaks oma hr. „Õigele“ saad palehigis ka oma unistuste tööd teha.“
Enne kui ma selle üle rõõmustada jõudsin, tampis see ülbur mind maa sisse ...“ Tegelikult...sa oled sel alal sitt, sa pole miskit väärt ja sul pole lootustki endale korralik ninaesine välja teenida.“
Ka selle 2in1 variandiga on pisarad garanteeritud, aga need on hingepisarad ja need on väga kibedad.
Ja ka see polnud veel kõik.
Ülbur irvitas edasi: „Maistel on lausa reegliks saanud, et aetakse segi need kaks varianti. Hr või pr „Õige`ks“ peetakse ühepoolselt hoopis „Mõistus`t“ ja ....nuttu jätkub kauemaks.
Ma jõllitasin pärani silmadega vennikest.
Tahtsin jonnakalt ja maiselt edasi kaubelda, et ma valin siis hoopis hr "Õnn´e"?....väike kopi ja peist ning saaks ju need kaks varianti ühendada, kõik halvad lisad deliitida ja ....mis sitt?, ma olen ju õppinud ja koolides käinud, kuidas ma siis sitt olen....?
Aga see krdi ülbik ütles „kõik“ , logis end välja ja audients oli lõppenud.
Öelge targad, kas kolmandat varianti tõesti ei ole olemas....?
Sry, cat, et selle sinu teemasse sokutasin. See sobib ehk sulle ka, osaliselt....