Kes läheb, see läheb ja on siis olemas.
Aga ma mõtlesin siit loetud erinevaid mõtteid, ka teistest teemadest. Ja hakkas kumama üldistus, et kutsutaklse kohtama, kuid kokku ei saada, sest üks pool ei tule lähedale - pelgab, ei julge vms.
Kuid peamine on selle kohtumatuse põhjuseks, et me ei ole juhusele avatud ja püüame igat tundmatut tuttavat paigutada tema jaoks juba varem väljamõeldud (enda peas ja need jäigad) raamidesse. Ja kui väline vaatlus seda kaugusest ei kinnita, siis lihtsalt niisama ei olda nõus kohtuma - kui see ei olegi see väljamõeldud prints/printsess.
Me unustame ära selle juhuse jõu ja soovi, pakkuda meile sel hetkel seltsi - kasvõi jutukaaslalse näol sel õhtul, kui ta ikka oskab jutustada ja suudab seltskonnas suhelda.
Ei tasu ju kohe kellelegi kuud selga mõelda või krooni pähe panna, kandadeni ulatuvatest patsidest või müürirammina tunduvast rinnast ammugi mitte.
Olgem juhusele avatud, ja kui ei saa midagi muud, siis sel õhtul saad sa osa selle inimese maailmast. Kuid tundub, et meil valdavaks paatoseline loosung: Kõik! Või siis mitte midagi!
Ja nii need aastakesed siis siin lõa otsas lähevad.. alati on lootus, et just selle uue nime taga ongi mu prints valgel hobusel/mu jumalanna hõljuvas rüüs (nati nagu mänguri soodumus). Ja ei kõrbhobune või mõnus maatõugu hobune ega hõljuva rüüta naine ei ole sobilikud...
Ehk hakkaks elama?